Kas oled õhtu- või hommikuinimene?
Ma olen kõike. Ma olen mõnikord hommiku- ja mõnikord õhtuinimene. Mulle meeldib mõnikord nautida öö rahu. Mulle meeldib, kui on aega ja kui ümberringi on vahepeal vaikelu. Kui näiteks kogu maailm majas ja akna taga alles magab ja ma saan lihtsalt olla. Niisama. Mõnikord ma olen õhtul kauem tööl ja see hetk, kui koolimaja on täiesti vaikne, see on veidi nagu võlumaailm. Selline, nagu enamasti pole. Ja siis on selline tunne, et kõik on võimalik. Et kõik tööd saab ruttu tehtud, sest on ainult vaikus ja rahu. Ja kõik need pisemad ja suuremad ülesanded, mis ootavad oma järge, et need lõpuks on oma aja ära jõudnud oodata. Ja siis saab neid teha.

Nii et ma olen, jah, kõike. Ma olen hommikuinimene, ma ärkan vahel vara, et nautida hommikurahu. Ja ma võibolla vähem olen õhtuinimene, sest töö ajal enamasti olen õhtuks täiesti väsinud. Aga mõnikord, kui on puhkuste aeg, siis ma olen ööinimene ja naudin öö rahu. Vaatan mõnda filmi või kirjutan. Aga enamasti olen ma ikka täitsa päevainimene. 

Mis on sinu hobid? 
Mulle meeldib teha käsitööd, meisterdada, kritseldada. Mulle meeldib keraamika, savist voolida ja vaadata, mis imet sõrmed vormivad. Mulle meeldib lugeda raamatuid, kuigi selleks kuidagi aega kipub jääma häbematult vähe. Seda lihtsalt peaks võtma. Mulle meeldib kududa. Just nüüd paar päeva tagasi ostsin ilusad lõngad, et kududa omale ilus müts, mis minu mõttemaailmas näeb välja nagu mõni imekaunis muinasjutt. Mulle meeldib see ka, et minu peas kõik need kujuteldavad asjad on alati palju ägedamad, kui need võibolla teinekord välja kukuvad. Vahel juhtub isegi nii, et nad üldse välja ei kukugi, jäävadki ainult mu pähe, kujuteldavasse maailma. Aga seal see loovus sünnibki ja ta võib seal rahulikult olla ka nii, et esemetesse alati ei vormugi.

Mulle meeldib käia mere ääres, mulle meeldib väga soolase merevee lõhn. Kui ei ole ammu just vahetult mere ääres olnud, kuidas see lõhn siis võtab su endasse, nagu mõni maailmarahu. Ja muidugi männimetsalõhn meeldib mulle ka. Mulle meeldib otsida mere äärest auguga kive. Igaüks siin ju vist teab, et kogu aeg peab olema taskus üks auguga kivi, mis õnne ligi hoiab. Ma olen kivikorjaja, ka see on minu hobi. 

Kui sa poleks õpetaja, siis …? 
Ma arvan, et ma oleks siis seotud mõne tööga, mis võimaldab luua mingit sisu tehnoloogia abil. Ma tegelikult olen juba praegugi saanud kokku puututa üsna mitmete võimalustega, mida sel kujul teha saab, näiteks mingite õppematerjalide loomisel või mingite kujunduste või materjalide loomisel. Või siis võiks olla vabalt ka nii, et ma ei puutuks üldse kokku tehnoloogiaga ja minu töö oleks kirjutamine või ka näiteks käsitöö. Millegi loomine ja väljamõtlemine. Või isegi küpsetamine.

Kui ma olin väike, siis ma arvasin, et ma olen tulevikus kindlasti mõni kuulus laulja. Ja kui ma olin veidi vanem, siis ma mõtlesin, et ma olen tulevikus juuksur. Ma tegelikult lõikan tuttavate juukseid praegu ka aeg-ajalt. See tundub selline põnev amet, mida proovida. Aga õnn on see, et ma olen saanud proovida kätt õpetajana ja saanud proovida koolis kätt veel paljude muude tegemistega. Ja vist küll iga õpetaja teab, et pole innustavamat ametit kui õpetajaks olemine. Võimalus olla kogu aeg noorte juures, kes sirguvad ja arenevad ja otsivad oma teed. Ja kui siis mõnikord õnnestub sellel teekonnal näidata või suunata noor mõnele põnevale rajale, siis see on suur väärtus. Ma olen väga õnnelik, et minu teekond on toonud mind koolimajja. 

Millist supervõimet sa endale tahaksid? 
Ma ei oska vist väga tahta midagi sellist, mida mul pole. Mulle tundub, et inimene ise ongi juba päris võimas. Oma võimaluste onn, nagu Enno oma luuleridades ütleb. Loomulikult oleks tore, kui mul oleks võimalus anda kõigile, kes midagi igatsevad, seda, mida nad igatsevad. Aga see ju laias joones ei annaks inimestele midagi juurde. Ise minnes ja ise otsides, ikka selliselt jõutakse lõpuks nende supervõimeteni.

Koolis mõnikord võibolla mõtled sellele, et kui oleks nii osav, et jõuaks iga õpilaseni, siis see oleks kulda väärt. Aga päriselt sa ju tead, et igal õpilasel on ehk koolis keegi, võibolla üks sajast, kes nendeni jõuab. Ja iga õpilase puhul ei pea ega saagi olla see mina. Mõnega ma ei puutu isegi peaaegu üldse kokku. Aga hea on mõelda sellises suures koolimajas, et vähemalt igaühel siin meist see keegi on. Ja eks see tegelikult laieneb igale poole. Selline soov, et ka väljaspool kooli oleks kõigil tunne, kui nad just ise ei taha, et siis nad ei peaks tundma ennast üksinda. Nii et kui oleks olemas selline supervõime, mis lubab igal inimesel tunda, et temast hoolitakse, siis see oleks ilus. Ma ei tahaks seda võimet tingimata endale, see võimalus võikski olla olemas kõigi jaoks. Ja igaüks saab mõelda, et kellegi jaoks ongi just tema see keegi, kes hoolib. 

Milline õppeaine sulle omal ajal ei meeldinud? 
Mulle meeldis käsitöötund. Mulle meeldis ajalugu. Mulle meeldisid isegi keemia ja matemaatika mõnikord, kuigi ma ei olnud seal kõige teravam pliiats. Ülikoolis tundusid põnevad kõik etnoloogia loengud. Teada saada kaugetest rahvastest ja nende kommetest. See kuidagi tundus väga põnev ja tundub siiani. Kui ma ülikoolis õppisin, siis ma olin täiesti kindel, et minust saab teadlane, kes käibki ringi mööda neid avastatud ja avastamata paiku ja kirjeldab seda, kuidas inimesed maailma erinevais paigus elavad.

Aga ma ei mäletagi, et oleks olnud mõni aine, mis mulle ei meeldinud. Minu jaoks olid mõned ained keerulised, aga ma ei ütleks, et nad mulle sellepärast ei meeldinud. Ja mõned õpetajad ei meeldinud mulle ehk ülemäära palju, need, keda ma ei osanud siis mõista. Kes võibolla olid põhjendamatult tüdinud ja kurjad. Aga hiljem, kui elukogemust tuleb juurde, siis sa muidugi mõistad, miks mõni inimene, kes su teele sattus, käitus üht- või teistmoodi. Et need võisid olla tema hetked ja emotsioonid ja muu, mis mõjutas.

Aga selles ma olen küll veendunud, et kool koos oma erinevate õpetajatega on hästi hea ettevalmistus eluks, just inimtüüpide mõttes, et sa oskad ära tunda kõike ja sellega toime tulla. Ilmselt palju rohkem, kui mingite ainete sisu, jääb ellu meelde see, kuidas mõni õpetaja oskas olla imekena ja kuidas mõni õpetaja oli õpetamisest väsinud. Nii et koolist tegelikult jäävad kõige rohkem meelde inimesed. Ja nende ainete õpetajad, kes oma aine õpetamise tegid nii huvitavaks ja paeluvaks, et sa läksidki sedasama ainet veel edasi ülikooligi õppima. 

Mida teised sinust ei tea? 
No ilmselt päris paljut ei tea. Võibolla neid vastuseidki lugedes saab juba mõni üsna mitu asja teada, mida enne ei teadnud. No näiteks seda ei tea ilmselt eriti keegi, et minu esimene auto oli vanaema vana helesinine Žiguli, mille sain endale tudengieas, kui Tartus autojuhiload olin ära teinud. Ja kui ma sellega siis ükskord Tallinnast Tartu poole sõitma hakkasin, siis isa sõidutas auto kõigepealt mulle Tartu maantee algusesse lennujaama äärde valmis, et siis on mul hea pikk sirge minna, et pole mingit muret. Ja nii oligi.

Sõbranna oli ka julgestuseks kaasas. Ja kuskil Adavere kandis mõtlesime, et nüüd juba omajagu sõidetud ka ja teeks väikse peatuse. Siis ei olnud mul üldse kogemust, kui pikalt sellise kiirusega auto maanteel mõistliku hooga seisma saada. Ja tuulik juba paistis ammu ja ma hakkasin pidurdama ja pidurdusteekond oli nii ootamatult pikk, et mul tekkis kahtlus, kas üldse õnnestub õigel hetkel auto pidama saada või vuhiseme sihtpunktist hooga edasi. Aga kuidagi siis ikka sai. Ja oli veidi ehmatav ja päris üllatav. Vanasti autokoolis vist maanteesõitu ette ei tulnudki, sellepärast selline kogemus puudus. Või siis tuli, aga väga vähe.

Ükskord sellesama Žiguliga Vanemuise mäest alla sõites tõmbasid pidurid peale peatumist plokki ja ma olin nii ehmatanud, et mis siis nüüd ja kuidas siis nüüd ja kõik autod ootasid selja taga. Aga siis tuli punt mingeid tegelasi ja tõstis kinnikiilunud piduri lahtirapuamiseks auto tagaosa korra üles ja lasid hooga alla ja pidur põrgatas lahti ja sõit võis jätkuda. No näiteks sellised asju teavad vähesed. Kuigi need polnudki otse minu kohta, vaid ühe vana auto kohta, millega toredaid seiklusi teele sattus.

Aga koolis ma olen tegelikult olnud juba nii kaua. 20 aastat. Nii et kõik need, kes mind siit teavad, teavad sellest elust päris palju. Ega ma olegi mingi suur saladus. Ma olen õnnelik inimene, kes on enamasti suhteliselt avatud ja sõbralik. Ja eks igasuguseid lugusid on ju igal inimesel palju. Ja kui su ümber on inimesi, siis nende kõigiga sa neid jagadki. 

Mis on sinu kõige suurem pahe? 
Ma ei teagi. Vist nagu kõigil noortelgi kipub olema: vahin oma nutitelefoni liiga palju. Ei tee mõistlikke asju selle asemel. Lasen oma mõtetel selliselt puhata, et vaatan toredaid videolõigukesi sellest, kuidas keegi midagi teeb. No tegelikult on see päris kummaline, kuidas videod sellest, kuidas saiad ahjus kerkivad või keegi peseb puhtaks väga määrdunud vaiba, lasevad korra su oma mõtetel puhata ja sa kuidagi saad haaratud sellest muust. Vaatad ja mõtled, kuidas on tore, et keegi saab selliseid asju teha. Või et keegi paneb kokku video sellest, kuidas neid tehakse. Savikunsti videoid vaatan näiteks ka. Ja see kõik on ju tegelikult väga kena, aga mõnikord oleks tore, kui nende asjade asemel ise ka midagi sama tegusat teeks. Et sai kerkiks päriselt ahjus või mõni vaip kodus näiteks päriselt seebivahus puhtaks saab. See kuidagi nõuab rohkem ettevõtlikkust kui see, et seda kõike mõnusasti pikutades telefoniekraani vahendusel vaadata. 

Mida sa teed, kui sul öösel und ei ole? 
Mõnikord siis lihtsalt ootan, et ta tuleks. Kui ma näiteks tean, et seitsmest peab ärkama ja kaheksaks tööle minema. Aga kui ei ole järgmisel päeval kohustusi, siis ma naudingi seda, et ei tule und. Pigem kipub ikka nii olema, et õhtuks oled nii väsinud, et uni tuleb enne, kui võiks või tahaks. Aga kui nendel harvadel öödel, kus uni ei tule ja ei pea ka hommikul ruttu kuskile kiirustama, siis tegelikult on ju väga tore, kui saab nautida seda unetut ööd. Ja enamasti on muidugi tore ka und nautida ja unenägusid vaadata. Kui selleks aega on. Ja uni ikka tuleb. 

Milline raamat on sinu elu kõige rohkem mõjutanud? 
Oh, see on nii keeruline küsimus. Ei ole vist võimalik, et ainult üks raamat on sind kõige rohkem mõjutanud. Sest raamatud mõjutavad sind erinevalt, vastavalt sellele ajale elus, millal sa neid loed. Mulle nii väga meeldis kunagi, meeldib kahtlemata praegugi, Jonas Gardelli raamat „Tahan koju!“. Kuidas seal olid kaks õde, Rahel ja enam ei mäleta, mis teise nimi oli. Ja kuidas üks neist, vist siis ikka seesama Rahel, ütles ja mõtles toredaid asju. Näiteks, et suurte koerte kõrval, keda ta kartis, pole mingit põhjust karta väikseid koeri, sest need saab lihtsalt jalaga hooga eemale lüüa. Ja kuidas ta küsis inimestelt, kas nad teavad, mis juhtus uppunud laevaga, mis kandis põrkepallide lasti, ja vastas, et see lihtsalt uppus mitu korda järjest. Äkki oli see 81 korda järjest, kui nüüd mälu ei peta. See oli kuidagi nii tore raamat, hea, soe, lühike ja naljakas. Ma olen seda mitu korda uuesti lugenud ja see tundub ikka ja jälle sama hea. Ja tegelikult on ju raamatute uuestilugemisega sama nagu muusikaga, et sulle tulevad meelde need hetked ja mõtted, mis olid ümber siis, kui sa seda esimest korda lugesid või kuulsid. See üksi on juba väga äge rännak. Näiteks ma mäletan, kuidas koolis ühes klassis oli tüdruk, kelle nimi oli Rahel, ja siis ma mõtlesin, et oh küll on ilus nimi, nagu seal raamatus.  

Ja ma mäletan, kuidas ma lugesin „100 aastat üksildust“ ja kuidas see kõik tundus tõeline segapuder, millest terve raamatu lugemise ajal mitte midagi aru ei saanud, aga kuidas siis raamatu lõppu jõudes tekkis mingi selline suur selgus ja see oli kuidagi uskumatu tunne, kuidagi käis kogu kehast läbi. Et kuidas raamatu sisu lõpuks jõuab sinuni. Lajatab lagipähe.

Ja muidugi mulle meeldivad luuletused. Luuletused saatsid kogu meie lapsepõlve, sest meie vanavanemad on osavad sõnaseadjad, sealjuures luuleridade meistrid. Kõik need lood ja värsiread olid minu lapsepõlvelood. Ma mäletan ühte lauset, kui vanaemaga õppisime etteütlusteks, sest õigekiri ei tulnud just kõige lihtsamini alguses, mis vanaema mõtles, et oleks tore etteütluseks harjutada, see kõlas nii: „Jäääärse kuuuurija töööö oli pikk“. See on mul siiamaani meeles.

Ja mul on meeles, kui lugesin nüüd käputäis aastaid tagasi „Tõe ja õiguse“ esimest osa uuesti, kuidas see lugu tundus hoopis palju haaravam ja elulisem, kui ta kunagi oli, kui seda pidi lugema. Kui sul on võimalik samastada ennast nii paljude teiste rollidega, võrreldes selle ajaga, kui oskasid end seostada väga vähesega.

Mulle meeldis lugeda lugu Paulist ja Paulast, „Legend lõputust õnnest“, kuidagi selline ilus lugu armastusest. Ja muidugi meeldib mulle „Arbuusisuhkrus“, igatepidi. Seda võib lugeda kogu aeg uuesti. See on minu nimi. Ja on palju raamatuid veel. Palju-palju. 

Mis on sinu unistuste reisisihtkoht? 
Siis kui ma ülikoolis hakkasin kuulama Bob Marley muusikat, siis oli meil sõbrannaga mõte, et kui oleme 70 ja sellised lahedad pensionärid – kuidagi kahtlemata on tunne, et just sellised me siis oleme –, siis läheme Jamaikale. Sest see tundub äge. Ja see mõte on kogu aeg meeles ja Jamaika võiks olla tõesti lahe näha ja vaadata. Nii et plaan on paigas. Aga muidu, ma olen siin ja seal käinud ka, tegelikult mitte väga kaugel, ainult Euroopa riikides. Ja varem see tundus kuidagi väga äge, et sai kuskile minna ja vaadata ja näha.

Aga praegu minus ei olegi mingit sellist suurt isu reisida ja rännata. Või et kui, siis nii, et teha seda koos perega, et kõik saaks üheskoos osa mingist elamusest. Siis see tundub tore. Aga kui reisid viivad perest eemale, siis see polegi enam nii põnev, kui juba siin ja seal oled käia saanud. Aga sellesse, et reisimine palju õpetab, usun ma küll väga. Soome-ugri rahvaste juurde oleks tore rännata kaema, kuidas nad elavad, kui see ükskord jälle võimalik oleks ja selleks ajaks neid veel järel on. 

Milline sinu unistus pole veel täitunud? 
Vist iga õpetaja unistab mõnikord sellest, et saaks näha, kuidas õpilased, kes on olnud tema teel, ellu tõusevad. Kuidas nad teevad tulevikus toredaid asju, avastavad, seiklevad, rändavad, lähevad tööle ja loovad pered ja kuidas paljud neist tulevad koju Saaremaale tagasi. Ja kuidas nad toovad oma lapsed siiasamma kooli, sest nad mäletavad seda, et selles oli väärtusi, mis kannavad läbi elu.

Ja muidugi veel rohkem – vist iga lapsevanem unistab, et ta lastel läheks elus kõik hästi ja elu ei varuks neile teele liiga suuri katsumusi. Vist iga lapse unistus on olla oma vanematele ja vanavanematele hea laps, selline, kes võiks olla nende vääriline, et nende hästi elatud elust oleks neile rõõmu. Ja sealjuures on suur rõõm ka sellest, kui neid ikka jagub veel su juurde, et seda kõike näha.

Vist iga unistaja oskab leida tuhat unistust, mis viivad õnne juurde, isegi kui mööda keerulisi radu. Vist iga savivoolija unistab savilinnust, nagu minu vanaema luuleridadesse pani, mis võiks tõusta ellu, saades hingejõudu selle voolijast ja tema kaunitest mõtetest. Vist iga kirjutaja unistab, et kunagi mõned tema kirja pandud read toovad kellelegi naeratuse suule. Sellest ma unistan. See on minu nimi. Kui üldse mõni lugeja nii kaua vastuseid üheteistkümnele küsimusele lugeda jaksab.