Millisel hetkel oma elus said aru, et sinust saab õpetaja? Oli see juba lapsepõlveunistus?
Minu ema oli õpetaja ja mina ise otsustasin viieaastaselt ära, et minust saab ka õpetaja. Ja nii see jäi. Midagi muud pole ma tahtnud vähemalt põhitööna mitte kunagi teha.   

Kuidas sattusid Nooruse kooli tööle ja mida sa täpsemalt siin teed?   
Kuna Nooruse kool soovis õpilastele B-keelena prantsuse keelt pakkuda, aga õpetajat veel selleks õppeaastaks ei leitud, siis minu endine kolleeg Marit Tarkin rääkis mind ära ja ma tulin teile üheks aastaks appi. Õpetangi kolm tundi nädalas vahvat kuuendate klasside prantsuse keele gruppi. Gümnaasiumiõpetajale on see väga värskendav vaheldus!  

Kuidas esimesed päevad-nädalad uues majas on möödunud? Kes aitab sul kooliellu sisse elada?  
Kõik sujub kenasti. Õppejuht Aire Siinvert on olnud kõige suuremaks abiks, aga teisedki on mind kurssi viinud, kust võtit saab ja kus mu klass üldse on. Suur aitäh sõbralikele kolleegidele! Ma olen Nooruse koolis küll väga vähe, aga ehk ühel päeval on ka rohkem aega, et end teie massaažitooli sisse seada.  

Millised koolid oled lõpetanud? Kus oled töötanud?   
Paneme kõik ilusti järjest ritta. Minu õpingud algasid Lümanda koolis, jätkusid Kuressaare 1. Keskkoolis (mis kohe pärast meie lennu lõpetamist sai Saaremaa Ühisgümnaasiumi nime) ja Tartu Ülikoolis inglise keele ja kirjanduse erialal. Töötanud olen Tartu Miina Härma Gümnaasiumis, Tartu Karlova Gümnaasiumis, Saaremaa Ühisgümnaasiumis ja nüüd siis uues riigigümnaasiumis.

Kõige põnevam oli minu elus aga ajajärk aastatel 2003–2008, kui töötasin Lääne-Aafrikas Senegali pealinnas Dakaris. Õpetasin inglise keelt koolis nimega West African College of the Atlantic. Kõigile õpilastele, kes mõtlevad ühel ilusal päeval vahetusõpilaseks minna, soovitan ma südamest valida mõni selline riik, mis erineb Eestist täiesti kardinaalselt (no nagu näiteks Senegal või Mehhiko või Jaapan). See on ülimalt silmiavav kogemus, mis avardab teie maailma täiesti ootamatus suunas ja mastaabis.  

Milline on sinu enda kooliaja kõige eredam mälestus? Kas meenub mõni lugu, mis näitab, milline õpilane sa kooliajal olid?   
Ma ütlen täiesti häbenemata, et ma olin väga hea õpilane, sest mulle tõesti väga meeldis koolis käia ja õppida, ülikooli lõpuni välja. Samas meeldis mulle ka kooli kultuurielus alati kaasa lüüa, näiteks laulnud olen ma kõikvõimalikes kollektiivides ja soololaulu tegin veel pealekauba. Ja kui aga kuskil midagi organiseerimist tahtis, siis organiseerisin ma nii, et pilpad taga. Seetõttu on mul mingit üht eredat mälestust väga keeruline välja tuua. Aga olen ka õpetajaga niimoodi riidu läinud, et lõpetasin õppenõukogus, sest kuigi ma olen kompromissialdis, siis päris pähe ma endale astuda ei lase ja pealegi olen ma ema poolt muhulane – säre nagu kadakas!   

Oled toimetanud raamatu „Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis“, õpetad prantsuse keelt …  Mis on Prantsusmaa ja prantsuse keele juures see miski, mis sind kõnetab, innustab, paelub?  
Ma olen selle raamatu pärast veel ka inglise keelde tõlkinud, saadaval Amazonis. Suhtlustasandil prantsuse keele õppisin ma ära Senegalis. Mulle lihtsalt tohutult meeldib selle keele kõla. Ja kui ma 2019. aasta kevadel esimest korda Pariisis käisin, sain kohe aru, et sinna minu süda jääb ja sealt ma seda enam kätte ei saa. Nagu koju oleks jõudnud. Ilmselt on seal taga imeline arhitektuur, sajanditepikkune kunsti- ja kultuuriajalugu, prantslaste suurepärane kokakunst ja Pariisi üldine linnaplaan, mille sarnast pole mitte üheski teises suurlinnas. J’adore Paris!  

Märtsikuus korraldatud Vikerraadio e-etteütluses saavutasid sina filoloogide kategoorias kiireima ja korrektseima tulemuse. Väga uhke saavutus. Millist nõu annad õpilastele – kuidas keeles nii vilunuks saada?   
Täpsustan: kiireima, mitte korrektseima. Õigesti kirjutasid paljud. Ma olen paadunud sarilugeja ja ma olen üsna kindel, et sinna see koer maetud on. Lisaks olen ma väljaõppelt tõlkija ja õpetajatöö kõrvalt ka alati tõlkimisega tegelenud ning aastatepikkune kokkupuude keeletoimetajatega on väga kasulikuks osutunud. E-etteütluse võit oli mullegi üllatus, sest tavaliselt on keegi ikka vähemalt kiiremgi, kui endal mingit apsakat sisse ei tule. Tuleb küll tunnistada, et just see filoloogide kategooria võit oli eriti magus.   

Millised on sinu hobid?   
Juba mainisin, et loen palju. Teine hobi on sellega seotud – pean ka lugemisblogi. Olen päris pikalt õppinud klaverimängu ja kui mu noorim laps muusikakooli läks, soetasime endale klaveri. Olen sellega nüüd natuke oma roostes sõrmi üles soojendanud.   

Mis sind elus kõige enam innustab?   
Usk, lootus, armastus. 

Mõnusat sisseelamist Nooruse kooli tegemistesse, Marju! Loodetavasti leiad juba lähiajal aega, et massaažitool ära proovida!