Elas kord üks üksildane põhjapõder. Tal polnud ühtegi sõpra. Ainsad loomad, keda ta tundis, olid polaarrebane Paula, hunt Harri, ilves Iti ja jääkaru Juss, aga nemad ei tahtnud temaga sõbrad olla. Nii lonkis ta päevad läbi üksinda tihedates kuusikutes.

Ühel hommikul ärgates nägi põhjapõder Paul hingematvat vaatepilti. Mets oli kaetud paksu valge lumevaibaga. Kuused olid kaetud säravvalge lumega. Metsaalune oli täis paksu ja kohevat lund.

Paul imetles nukralt kaunist talvehommikut. Jõulud olid peaaegu käes, aga temal polnud kedagi, kellega need veeta.

Lõpuks jõudsid kätte jõulud. Paul polnud ammu nii õnnetu olnud. Ta aina mõtles sellele, et peab jõulud jälle üksinda veetma. Varsti tõmbas Paul ennast ühe suure kuuse tüve kõrval kerra ja sulges silmad.

Paul ärkas, kui oli juba pime. Ta kuulis puude vahelt sahinat ja lumekrudinat, kui mitu paari jalgu tema suunas astus. Puude vahelt ilmus nähtavale saan, mida vedas viis põhjapõtra. Saanis istus tüse punase mantli ja paksu habemega mees. Ta naeratas Paulile sõbralikult.

„Aga sina oled ju jõuluvana!“ imestas Paul. „Hoo-hoo! Muidugi mina,“ vastas jõuluvana rõõmsalt. „Ma olen nii kaua tahtnud sinuga kohtuda,“ ütles Paul. „Hoo-hoo! Tegelikult tulin ma sinult abi paluma. Üks minu põhjapõtradest sai eile õues külma ega saanud täna tulla. Oled sa nõus teda asendama?“ küsis jõuluvana. „Muidugi,“ vastas Paul õhinal. Ta oli sellest juba ammu unistanud.

Paul rakendati saani ette ja asuti teele. Pauli abiga olid kõik kingid juba mõne tunni pärast laiali jagatud.

„Hoo-hoo! Suur tänu sulle, Paul,“ tänas jõuluvana Pauli, „tahaksid sa nüüd oma kingitust?“ „Ma juba sain oma kingituse. Mul on parimad sõbrad, keda oskaksin soovida,“ vastas Paul õnnelikult.

Nii elasid nad kõik õnnelikult elu lõpuni.