üles
Reede, 19. aprill 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

19. aprill

20. aprill

22. aprill

23. aprill

24. aprill

25. aprill

26. aprill

Töötajate sünnipäevad

21. aprill

25. aprill

Intervjuu, avaldatud 7. detsember 2022, vaadatud 1674 korda, autor Eve Tuisk, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Toomas Takkise autot enam maja ees parkimas ei näe Autor/allikas: Gert Lutter

Kui saatsin novembri keskpaigas Toomas Takkise meiliaadressile (jah, ikka veel sellele Nooruse omale) intervjuuküsimused, kostis ta lustakalt, et ta tõesti proovib neile vastata – me olevat talle paraja hunniku pähkleid pureda saatnud.

Aga nagu kellavärk on vastused minu postkastis novembri viimasel päeval – täpselt nii, nagu kokku lepitud. Ja nagu arvata võis, on pähklid täiesti toomastakkiselikult puretud.

Koolist

Kuidas sai Teist meie kooli direktor? (3.a klass) ehk teisisõnu: Mis viis Teid otsusele valida direktoritöö pärast seda, kui olite olnud geograafiaõpetaja? (Kaur, 9. kl)
Olin 1987. aasta suvel õpilasmaleva komandör Tõlluste rühmas ja me kõplasime peedipõldu kuskil Pihtla mõisa lähedal. Põllu äärde sõitis auto, sellest väljus haridusosakonna juhataja ja tegi mulle sellise ettepaneku. Töötasin sel ajal Saaremaa haridusosakonnas, meie koolis käisin väikese koormusega lisatööd tegemas, geograafiatunde andmas. Eks uue töö vastuvõtmisele aitas kaasa ka see, et meie senine direktor Kusti Kokk arvas samuti, et ma seda võiksin teha. Muuseas oli Kusti mind ühel varasemal aastal kooli õppealajuhatajaks kutsunud, aga sellele vastasin eitavalt, sest teadsin, et ma pole mitte väga täpne ega korralik, nii et see töö ei tundunud mulle sobivat.

Mis oli kõige keerulisem asi direktoriks olemise juures? (Kirke, 9. kl)
Inimestega töötades on kõige keerulisemaks „asjaks“ inimsuhted. Õieti ongi see töö peamiselt töö igasuguste suhetega. Õpetajad ja teised töötajad, õpilased, lapsevanemad, omavalitsustegelased, teiste koolide inimesed – väga palju kontakte igapäevaselt, igasugu tundeid, meeleolusid, konflikte, õnnestumisi jne. Kõige sellega hakkamasaamine oli parasjagu keeruline. Aga ka väga palju rahuldust ja rõõmu pakkuv.

Muidugi peab olema endal siht silme ees – ja see on kaugel, koolist väljaspool, et kuhupoole seda „koolivärki“ nihutada, peab olema „oma asi ajada“. Ja eks ole vaja olla väga järjekindel ja kannatlik, ka põikpäine ja vahel ka reegleid unustav, kui vaja.

Ja väga oluline on otsida ning leida õigeid inimesi kooli tööle, neid koolitada, julgustada, arendada, meeskonnaks liita, et siis koos nendega ühine väärtusruum kujundada, see n-ö oma kooli vaim, mis headel koolidel selgelt olemas on. Seda „oma kooli vaimu“ suudavad luua koos väärt inimesed. Pean väärt inimeste kooli tööle leidmist ja nende arengu toetamist vaat et koolijuhi töö kõige tähtsamaks osaks. Õnneks on meie koolis selliseid inimesi palju.

Milline on olnud kõige ilusam või eredamalt meelde jäänud hetk direktorina töötades? (Triin)
Ma pigem ei keskendu vastamisel sellistele hetkedele, eks neid ilusaid ja eredaid hetki ole olnud sadu. Eriliselt rõõmu on pakkunud sellised juhtumised, kui näed, kuidas kooli tööle toodud algajast „pedagoogilisest lootest“ või siis alustavast töötajast mõnel muul ametikohal kujunevad tublid tegijad, kes oskavad ise, tõmbavad ka teisi kooli arengusse kaasa ja kujunevad läbinisti meie inimesteks.

Mis Te endaga kaasa võtate siit koolist? (Eliis, 9. kl)
Eks ikka palju meenutusi ja lugusid, mis meie inimestega seotud.

Kui saate koolist päästa vaid kolm asja, siis mis need on? (Liisa, 9. kl)
Sellele küsimusele vastamisel jään hätta. Teen nii, nagu soovitatakse teha, kui ajakirjanik keerulise küsimuse esitab – anna oma vastus, räägi oma jutt ära, pole tähtis, mis küsimus on. Minu vastus siis selline: meie kool ei vaja päästmist, ka need kolm asja mitte.

Kui võrdled A. Mui nimelise Kingissepa 2. Keskkooli direktorit Toomas Takkist Kuressaare Gümnaasiumi koolijuhi Toomas Takkisega, siis millised on suurimad erinevused, millised sarnasused?
Kui mõnda vana fotot või videot vaadata, siis näeme, et praegune Takkis on väliselt mõnevõrra kopsakam, tal on mõnevõrra vähem juukseid ja ta ei kasvata vuntse.

Sisemiselt on praegune Takkis kindlasti palju kogenum, rahulikum, oskab aega kasutada, enamasti saab inimestega kenasti toimetatud. Ja juba aastaid on tal palju aega enda jaoks. Ja ta on sujuvas tasakaalulises ja hingerahulises kulgemises.

Kui läheneda üldisemalt ja filosoofilisemalt … Mis sai tehtud? Mis jäi tegemata? (Gert)
Eks sai ühte – juba tollel ajal, kui mina koolijuhiks sattusin, noorte poolt hinnatud kooli – mõnevõrra edasi arendatud ja paremaks tehtud.

Vilistlased on selliseid arvamisi arvukalt väljendanud, ja vaadates juba aastaid laste tungi esimestesse klassidesse, ka liikumisi meie üleminekuklassidesse, siis paistab, et ka lapsevanemad siin „saare ruumis“ on seda taibanud.

Kui jäänuksin veel kolmeks aastaks kooli, küllap oleksin siis ka päriselt õpilasomavalitsuse esimesest klassist alates käima lükanud. Kaalusin seda jäämist tõsiselt, aga otsustasin siiski erru minna. Eks siis uus juht Marit vast proovib seda teha, vastsele koolijuhile väljakutse missugune!

Kuidas Te jaksasite olla 35 aastat kooli direktor? (3.a klass)
Mul oli kõik see aeg huvitav ja põnev, mu ümber olid huvitavad inimesed, väljakutseid ja ideid jätkus viimaste tööpäevadeni. Eriti viljakad ideede genereerimise päevad koolis olid viimastel aastatel reedesed pärastlõunad (olgu öeldud, et reedene pärastlõuna võis olla suvalise nädalapäeva pärastlõuna). Saan siinkohal tänada kõiki asjaosalisi, kes nendel aju vabastavatel ja meeli ergastavatel vaimse pingpongi pärastlõunatel osalesid.

Koridorides ja kooliõues ligi astunud ja mind kallistanud väikesed inimesed tegid nii mõnegi päeva ilusaks ja andsid kinnitust, et me teeme õiget asja.

Minu n-ö ülemused väljastpoolt kooli olid enamasti toetavad ega sekkunud eriti meie toimetamistesse, sellist õnne paljudes omavalitsustes koolijuhtidel ei ole. See on suur asi, kui sul lastakse enam-vähem vabalt toimetada. Minul selline võimalus nende aastate vältel oli, vastasel juhul ma poleks kindlasti nii kauaks kooli jäänud.

On olnud suur rõõm näha, et paljude meie inimeste töid ja tegemisi märgati ja tunnustati aastate vältel. Ja et paljud meie inimestest nautisid oma tööd. Ja seda just meie koolis.

Et siis kokkuvõtteks selle 35-aastase jaksamise kohta – see polnud minu jaoks raske, ma ei pidanud jaksama, see oli põnev ja huvitav ja väljakutseid ning palju rahuldust ja rõõmu pakkunud teekond.

TOP 3: Millised on Sinu kolm „hullumeelseimat“ (loe: innovaatilisemat või enim elevust tekitanud) tegu koolis?
Ma usun, et sellele peaksid vastama pigem minu kaasteelised. Ja kindlasti mäletavad eri aegadel ja erinevates oludes koolis töötanud inimesed erinevaid tegusid. Muidugi, kui meenutada, siis saan rõõmuga tunnistada, et eks neid krutskeid ikka omajagu oli. Kuna meie kool on n-ö noor kool, meil pole eriti ajalugu ja traditsioone vanemate koolidega võrreldes, siis need n-ö hullumeelsed või innovatiivsed või elevust tekitanud teod on vast seotud meie endi poolt koolile „ajaloo tegemisega“. Saame jätkata ja loetleda …

Ärimaailma turundustarkus on – eristu või sure! Kehtib universaalselt, ka koolidele. Meie eristusime ja oleme täna vägagi elusad – me ju Nooruse kool ikkagi!

Saan siinjuures olla rahul sellega, et viitsisin kunagi töö kõrvalt õppida Estonian Business School'i rahvusvahelise ärijuhtimise programmis (tõsi, see jäi mul küll lõpetamata), kust saadud teadmised mõjutasid oluliselt minu kui noore koolijuhi arengut.

Isiklikku

Millist muusikat Te kuulate? (Rudolf, 9. kl)
Ei ole eriline muusikakuulaja, aga kui, siis muusika pigem retro ja nostalgiliseks taustaks.

Armastad reisida. Kas järgmine reisisihtpunkt on juba valitud?
Ega enam mööda ilma ringi kargutada eriti viitsi. Järgmine reisisiht pole päris kindel, aga võimalik, et toimetan varsti mõnda aega Hispaanias Tenerifel.

Milline on Teie unistuste koht, kuhu reisida? (Olivia, 9. kl)
Selliseid kohti ei ole, mille peale silmad kohe särama hakkavad. Olen küll üsna valiv seltskonna ja igasugu mugavuste suhtes, aga huvitavaid inimesi, muljeid ja kogemusi pole kunagi liiga palju. Ma pole reisimise suhtes veel päris lootusetu.

Loed meeletult palju: oskad Sa öelda suurusjärku, mitu teost aasta jooksul läbi loed? Milline teos Sul praegu öökapil on?
Ei oska vastata, pole loetud raamatute üle kunagi arvestust pidanud. Praegu on käsil „Kirjad Buenos Airesest“, autor Eia Uus.

Olgu öeldud, et mulle valmistas suurt rõõmu emakeeleõpetajate n-ö narrimine, sest reeglina ei osanud nad minu küsimustele loetud raamatute kohta vastata. Aga eks ma pingutasin ka veidi, et jaburaid küsimusi välja mõelda.

Milline on Teie lemmikraamat? (Luise, Kaarel, Mariliis, 9. kl)
Pole vist osanud ühtegi raamatut lemmikuimaks mõelda. Aga et mitte küsijate ees võlgu jääda, siis nimetan raamatut „Toomas Linnupoeg“ (autor Heljo Mänd) ja eriti neid peatükke, kus Toomas taipab, et Maiale meeldivad tüsedamad poisid, ja Toomas Linnupoeg pingutab vägagi, et energiat kokku hoida ja tüsedamaks muutuda (näiteks klopib suhkruga ära kõik kodus olevad hapukoorepurgid ja pistab need nahka, lesib enamuse aega diivanil ja isegi räägib vähem, ikka selleks, et energiat kokku hoida, paksemaks saada, et Maiale meeldida).

Mis teeb Teid õnnelikuks? (Sophia, 9. kl)
Küllap see, et eks mul ole, mida meenutada, ja eks mul ole, mida oodata.

Milline on Teie elu tipphetk? (Eke, 9. kl)
Ei oska niimoodi tipphetkede kategoorias mõelda, pigem olen elanud voos ja kulgemises. Oma geograafilist minevikku meenutades, siis tipp on vaid hetk, mille poole rühitakse, milles ollakse, ja siis, peale seda hetke, ootab ees tipust laskumine, mis sageli tippu tõusmisest raskemgi veel.

Ma võrdleksin oma teekonda pigem tõusmisega platoole (mitteteadjad saavad selle termini tähenduse järele uurida), kus vaatamis-, avastamis- ja kogemisväärset on olnud lõpmatu hulk, ja selle platoo piire polegi näha. Ka täna mitte.

TOP 3: Millised on kolm kõige mõnusamat saunajooki?
Vast külm õlu Alexander, neid peaks siis kolm olema, kui kolme küsite.

Keelatud küsimused ehk Mis ikkagi saab edasi?

Oled erinevates intervjuudes rääkinud elu mõttest ja jõudnud järeldusele, et elu mõte on elu ise. Kunagi soovisid saada vanaisaks, kui see täitus, siis leidsid, et oleks kena saada pensionäriks. Millest nüüd unistad, mille poole püüdled?
Buddha käest küsiti, mis on Tõde? Buddha vaikis.

Mõistagi ei ole ma Buddha. Ja jäägu mõni küsimus ka päris vastamata.

Kas vaatad tulevikku negatiivsete või positiivsete mõtetega? (Reet)
Kindlasti pole mu pea täis negatiivseid mõtteid, ma ei ole pessimist. Kindlasti ei ole ma ka positiivsuse roosas udus suplev ja kõrvuni ulatuva naeratusega optimist.

Eks ma mõnda aega lihtsalt olen ja meenutan ja sõelun hetki ning muljeid ja kogemusi. On selline pausil olemise aeg. Küllap on sellist aega mul siis vaja. Ja eks näe, mis edaspidi saab. Aega ju küll ja kiiret pole kuskile. Loobusin novembris soojale maale, päikesepaistesse minemisest. Mulle selline meie november just siin ja praegu täitsa sobib.

Ja lõpetuseks üks isiklik küsimus sõbralt Peeter Paomehelt, kes pisut varem Sinust pensionile jõudis. Kui tema pensionile jäi, naersime perega tihtilugu järgmise anekdoodi üle: „Mis sa pensionile jäädes tegema hakkad? – Esimesed kaks nädalat istun kiiktoolis. – Aga edasi? – No siis hakkan juba kiikuma.“ Peeter uuribki, kuidas Sinuga lood on – kas juba kiigud?
Mul jäi vist see esimene kahenädalane periood vahele.

Ja ega ma hästi usu, et see anekdoot kunagise naabripoisi ja lapsepõlvesõbra Peetri kohta käib, Peeter on tubli mees, kes toimetab pidevalt ning oskuslikult. Vaevalt ta end kiiktooli väga kauaks unustab.

Kuressaares, 29.11.2022

* Küsimusi endisele koolijuhile esitasid nii kolmanda kui ka üheksanda klassi õpilased ning koolilehe toimetuse liikmed.

Eve Tuisk,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii