Sügise-etüüde

Aleksander Suuman

I

Päike rakendab ette
kuretroika
ja kihutab lõunasse.
Pärn paljapäi väravas
kummardub hüvastijätuks.
Tuul, pisarad põlles,
poeb trepikotta nuuksuma.

II

Pilvepahvakad,
määrdunud ja räbaldunud
nagu kauakantud jalalapid.
Tuul, end maani täis tõmmanud
igavene hulgus,
loobib jultunult neid
päikesele näkku.
Keksib katusel,
vingub ja vilistab,
korsten nagu roostetanud suupill suus.
Kisub punapeavahtralt
peotäie lehti.
Lohiseb loogeldes üle põllu,
kõrred vintväntadi
varvaste vahel
ja tolmutohlakad vurrimas
taldade all.
Vajub siis oiates ja ohkides kummuli
keset kuusemetsa karedat sängi,
pea teravaid torkeid täis
ja nina sinine.
Päike katab oma näo
suure villhalli rätiga
ja nutab vaikselt, vaikselt
nagu rumal plika.