Üleminek Kuressaare Gümnaasiumi 10. klassist riigigümnaasiumisse – kas harjumine uue kooliga oli kerge või raske? Mis muutus, mis jäi samaks?
Ma olen päris kiire kohaneja, seega kooli muutus ja sellega harjumine väga raske ei olnud. Loomulikult aitas uue õpikeskkonnaga harjumisel kaasa see, et osa õpetajaid tuli uude kooli.

Õppetöös muutus see, et Saaremaa Gümnaasiumis pööratakse väga palju rõhku argumenteerimisele ja läbi selle õppimisele, see aga mulle sobib, sest tegelen väitlusega.

Kas töö hoolekoguga mõjutas kuidagi ka enda koolielu?
Jah, mõjutas küll, tänu hoolekogus toimetamisele sain aru, millised erinevad protsessid tegelikult koolis toimuvad, kuidas sünnivad kooliperet mõjutavad otsused.

Kooliaasta jooksul toimus neli hoolekogu koosolekut. Millised olid olulisemad või enim esile kerkinud teemad, mida hoolekogu arutas?
Söökla ja õpilaste vaimne tervis. Sööklast ei saanud üle ega ümber minu teada ühelgi koosolekul ning alates sellest õppeaastast puudus koolil igapäevaselt majas toimetav psühholoog. See oli teema, millega pidi tegelema.

Protokollidest jäi läbi käima tugiteenuste teema. Millised olid suuremad kitsaskohad? Kas nendele on loota lahendust?
Viimasel ajal on väga aktuaalne teema olnud noorte vaimne tervis ning suurim kitsaskoht on, et sellest õppeaastast alates ei olnud koolis enam psühholoogi. Tahan väga loota, et lahendus ei ole mägede taga. Mu enda tutvusringkonnas on inimesi, kellel on vaimse tervisega probleeme ning läbi nende lugude olen aru saanud, kui vajalik on õigeaegne abi ja enda probleemidega mitte isoleerituks jäämine.

Mõni eduelamus, mis sai reaalselt tehtud?
Minu jaoks olid koosolekud eduelamused. Ma tundsin, et iga korraga muutusin enesekindlamaks ja koosolekud produktiivsemaks. Tundsin iga kord väikest arengut ja see tegi rõõmsaks.

Mis oli hoolekogu töö juhtimise juures kõige keerulisem?
Ajaplaneerimine. Pidin ära mahutama õppetöö, hoolekogu, koolilehe ja õpilasesinduse. Keeruliseks tegi olukorra see, et tahtsin igale poole võrdselt pühenduda.

Kas tekkis ka eriarvamusi? Kuidas need lahenesid?
Otseselt erimeelsusi ei tekkinud. Aasta lõpus arutati erinevaid viise, kuidas õpetajaid tunnustada ja kuidas nende kohta tulnud kommentaare edastada, see oli võibolla natuke tulisem arutelu, kuid erimeelsusi ei mäleta.

Gümnasist hoolekogu juhtimas – kas vahel tekkis tunne, et ei võeta tõsiselt või vastupidi – pani teised hoolekogu liikmed rohkem kaasa mõtlema?
Ei, seda ma ei tundnud, et keegi tõsiselt ei võtaks, pigem ikka toetati ja mõeldi kaasa. Hoolekogu koostöö sujus hästi.

Kas jäid oma tööga rahule? Kas midagi oleks võinud teistmoodi teha?
Hetkel tehtut analüüsides julgen rahule jääda. Arvan, et teisiti ka midagi teinud ei oleks.

Kuidas edasi?
Eks ikka täiskäigul edasi!