Olen tegelenud ratsutamisega peaaegu kuus aastat ning need on olnud parimad minu elus. Hobused on olnud mulle põgenemistee stressi ja probleemide eest. Peale talliskäiku tunduvad mured justkui väiksemad ja lahendatavamad kui enne minekut. Ma ei lähe sinna ainult trenni tegema, vaid oma partneriga aega veetma.

Kui aasta tagasi oma hobuse Odette sain, mõistsin, et hobuse omamine on väga erinev tavalise trennihobusega sõitmisest. Kui mul on hobune, veedan praktiliselt iga minuti temale ja tema vajadustele mõeldes. Minu ja minu hobuse vaheline side on tugev ja kindel, mis tekitab mu sees mõnusalt sooja tunde. Kui lähen Odette juurde, tuleb ta mulle karjamaal vastu. Kui palun, et ta paigal seisaks, kuuletub ta mulle. Kui istun talle selga, tekib tunne, et sealt ma ei soovi enam kunagi lahkuda. Iga kord, kui ma Odettet näen, jään ma teda imetlema ning mõtlen endamisi, milline imeliselt uhke ja kaunis loom, ja ta kuulub minule.

Me oleme Odettega võtnud osa paljudest võistlustest ning peaaegu iga kord oleme naasnud auhinnaga, kuid see pole olnud eesmärgiks. Põhjus, miks mulle meeldib oma hobusega võistelda, on soov näha, kuidas toimib meie koostöö väljaspool koduplatsi. Kas meie kindlameelsus, rahulikuks jäämine ja koostöö säilib? Ning kui see peaks juhtuma, siis auhind on lihtsalt lisapreemia rahulolule. Meeldejäävaim võistlus oli meil eelmise aasta Reinu Kapp XXV. Sealt me tõime koju võidu peale imelist sõitu ning see oli kindlasti üks emotsionaalsemaid päevi mu elus.

Inimese ja hobuse vaheline side on erakordne. See on midagi sellist, millest aru ei saada enne, kui  pole seda ise tundnud ja läbi elanud. Hetkel ma ei kujutaks ette elu ilma hobusteta – nad on minu teraapia. Eriti Odette, kes on alati valmis aitama mul põgeneda päriselu eest ning hetkeks unustama kõik ebatähtsa või vaatama asju teisest perspektiivist.

Artikkel on valminud eesti keele tunni raames.