Otsi
Artiklite sarjad
- Vilistlase vaatepunkt (2)
- Bookstagramid (49)
- Kümme küsimust (4)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
24. november
- Krister Ivalo 3.a
- Tevin Kaljo 3.a
25. november
- Katreen Sepp 8.c
- Liisbet Sepp 9.b
- Theron Kütt 9.d
26. november
- Brenda Reinmägi 1.c
- Karola Koppel 2.b
27. november
- Brait Orav 6.a
- Daniel Kalaus 3.a
- Kevin Orav 6.a
- Sebastian Mägi 4.b
28. november
- Hendrik Suurpere 8.a
- Jette Saat 1.a
- Sarah-Roosi Rikmann 2.c
30. november
- Eliisabet Aer 2.c
- Minni Liise Kuusk 5.a
Töötajate sünnipäevad
23. november
- Kristiina Piipuu
26. november
- Grete Pihl
28. november
- Maren Aaviste
30. november
- Raina Rääp
Vestlesin intervjueeritavaga tsiviilkaitse teemadel, sest kui Eva oli ise koolilaps, toimus igal veerandil vähemalt korra üks õppus, kus kõik pidid minema lähimasse varjendisse, või kui õppehäire toimus koolis, siis varjuma kooli keldrisse. Toimusid ka meditsiiniabi andmise võistlused.
Miks hakati üldse korraldama tsiviilkaitseõppusi?
Tol ajal oli niinimetatud külm sõda ja olukord maailmas pingeline, toimus võidurelvastumine Nõukogude Liidu ja USA vahel. Sõjaoht oli kogu aeg kuskil kummitamas.
Millega õppustel tegeleti?
Koolis toimusid õppused selliselt, et pidime häire korral ette panema vati-marlimaskid, respiraatorid või gaasimaskid ja minema keldrisse lasketiiru, mis asus seal, kus praegu on (Nooruse kooli) garderoob.
Miks oli vaja kasutada maske?
Kuna oli oht, et vaenlane võib kasutada rünnakus gaasi, olid maskid sellevastane abinõu, kuigi ega sel juhul poleks ilmselt vati-marlimaskidest reaalselt midagi kasu olnud. Gaasimask oleks ilmselt kaitset pakkunud, aga neid kõigile ei jagunud.
Mismoodi toimusid õppused väljaspool kooli?
Toimusid nn pimendamised, anti õhuhäiret ja siis pidid kõik tuled kustu panema, et kui vaenlase lennukid tulevad, ei ole õhust näha, kus linn on. Vahel pandi akende ette paksud tekid, et valgus läbi ei paistaks, siis ei pidanud reaalselt pimeduses istuma.
Kuidas pimendamisest reaalselt kasu on, kui kaardilt on linnade asukoht ju näha?
Tol ajal ei olnud veel olemas GPS-süsteeme ega elektroonilisi kaarte, kus kõik on näha. Olid olemas paberkaardid ja koordinaate oli võimalik matemaatiliselt määrata, aga kui linn oli pime, siis oli peaaegu 100 % kindel, et kui valgust ei paistaks, linna ei märgataks.
Osalesid ka ise mõnel meditsiinivõistlusel?
Meditsiinivõistlustel osalesid lapsed haigete ja haavatutena, kelle peal harjutati esmaabi andmist.
Kas pead neid õppusi tähtsaks?
Jah, pean küll tähtsaks, sest paanikaolukorras on hea, kui inimesed teavad, mida peab täpselt tegema.
Mida arvad sellest, et võiks niisugused õppused tagasi tuua?
See oleks vajalik küll. Praeguses olukorras on see omavahelistes vestlustes tihti jutuks tulnud ja enamik inimesi on olnud samal arvamusel. Kindlasti oleks samuti vajalikud varjendid. Praegu ei tea inimesed, kuhu minna ja mida teha, kui peaks tekkima reaalne oht.
Sain emalt teada palju huvitavat, kuidas oleks nõukogude ajal korraldatud toimimine sõjaolukorras.
Intervjuu on valminud eesti keele tunni raames.