üles
Kolmapäev, 6. juuli 2022
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

6. juuli

7. juuli

8. juuli

10. juuli

11. juuli

12. juuli

13. juuli

Töötajate sünnipäevad

7. juuli

Artikkel, avaldatud 7. aprill 2022, vaadatud 559 korda, autor Anu Liik, eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Linda ja „Saladuslik saar“ Autor/allikas: Gert Lutter

„Saladuslik saar“ on Jules Verne'i romaan, mis jutustab viie mehe elust asustamata saarel. Ellujäämise nimel tuleb neil võidelda loodusjõudude ja piraatidega. Linda kirjutas oma loo saladuslikust saarest.

Udu valgus kummalegi paadiküljele. Aegamisi hakkas udupilvede vahelt paistma varjuline mets. Puud, põõsad ja maapind olid hallid. Nii hallid, et ainult nende siluettide järgi võis ennustada, millega tegu oli. 

Mu paat sõudis maapinnale aina lähemale ja lähemale. Mu jalad lirtsusid mööda rahnusid maa poole hüpeldes. Kui ma viimaks kuivale liivale jõudsin, silmasin kauguses midagi. Põõsaste ja puude hallidest värvidest säras läbi midagi valguse taolist. Punakates toonides valguskiired täitsid väikese lagendiku metsa keskel. 

Jooksin selle poole nii kiiresti, kui jalad võtsid. Tundsin end nõrkemas, kuid mingi jõud tõmbas mind edasi. Ma ei oskagi seda seletada, kuid oli selline tunne, nagu oleks ma juba ammu teadnud seda teed. Nagu ma oleksin mööda sedasama rada jooksnud kogu oma elu. Mu sammud kiirenesid. Ma jõudsin lähemale valgusallikale ja sirutasin käe punaselt helkivasse  põõsasse. Minu üllatuseks tõmbasin välja imekauni, umbes tomatisuuruse kirsipunase rubiini. 

Pistsin selle taskusse ja hakkasin tagasi paadi juurde lonkima. Tagasitee tundus palju pikem ja keerulisem, kui see oli siis, kui ma mööda seda enne jooksin. Mu paat oli veel alles. Täpselt samasuguses seisus, nagu see oli olnud ennegi. Ma proovisin seda mere poole lükata, et koju minna, kuid see ei liikunud. Ma võtsin mõtlemata taskust kalliskivi ja vaatasin seda. See libises mu käest ja sekunditega kadus ta liiva ja kivide vahele.  

Vaatasin metsa poole ja see helkis jälle. Valguskiired särasid jälle seal, kust ma enne olin leidnud rubiini. Lükkasin jälle oma paati ja imelihtsa kergusega hakkas see kaugemale triivima. Hüppasin paati ja vaatasin mere poole. Minu mõttes ei mõlkunud enam mitte see saladuslik saar, vaid uued, hoopis põnevamad seiklused. 

Linda Männik, 7.a

* Töö on kirjutatud kirjanduse tunni raames.

Anu Liik,
eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Galerii