Tahan jagada lihtsalt eilse päeva eredamaid mõtteid.

Ehk niipalju mõisatest, et Saaremaal oli kolme liiki mõisaid: rüütlimõisad, riigimõisad ja kirikumõisad. Oleneb ajalooperioodist, aga Saaremaal võis mõisate arv olla 130 kanti.

Linnast Kihelkonna poole välja sõites saime kuulda ka päeva kõige julmema loo. Nimelt Kellamäe mõisas oli hukkamisplats ja kui kedagi hukati, siis selle taustaks helistati valjult kella.

Paljudest mõisahoonetest said hiljem koolihooned. Randvere koolis, kui seal veel kool tegutses, olid kõik koolitöötajad näinud öösiti ringi liikumas pika musta mantli ja kaabuga meest. Ta olevat olnud heatahtlik kummitus.

Vaatasime üle uue kuue saanud Paadla mõisa ja natuke nukras seisus Pidula mõisa.

Bussiga edasi kihutades saime Aado Haandi kinnituse, et Saaremaal on kõik ojad jõed ja künkad mäed ja siit teinegi  tarkus temalt Saaremaa kohta: mis on kasinasti käes, peab olema kaunilt nimetatud.

Kuna ilm oli sügiseselt kaunis, siis ei piirdunud me mitte ainult mõisatega, vaid käisime läbi ka Mustjala kalmistult. Giidi soovitusel ei sisenenud me surnuaeda mitte läbi värava, vaid ronisime üle koobati (kivist trepp üle surnuaia aia), sest kes üle koobati enam minna ei jaksa, see viiakse varsti väravast, jalad ees.

Külastasime möödaminnes Tuiu rauasulatusplatsi ja saime teada, et suur osa rauast eksporditi. Teele jäi ka kolmeteistharuline pärn. (Legendi järgi igal lapsel oma haru.)

Päev lõppes väga tegusas ja arenevas Tõlluste mõisas.