Doris Oriehovsi kõne 9.a klassi lõpuaktusel

Lugupeetud õpetajad, direktor, lapsevanemad ja mu armas 9.a!

Ma kirjutasin seda kõnet samamoodi, nagu 9.a teeb raamatutöid – lükkasin seda edasi kuni aktusenädalani ja kui Merle küsis, kuidas kõnega edeneb, ütlesin ma, et see on valmis, ja lükkasin siis jälle edasi. Aga siin ma seisan ja meie eest räägin.

Mäletate, kui algklassides peale pikka päeva koju tulles küsisid vanemad alati: „Noh, mida sa siis täna koolis õppisid?“ ja enamast oli see vastus umbes et „midagi“ või siis heal juhul „korrutustabelit ja liitmist-lahutamist“.  Mõelge nüüd sellele küsimusele: mida me nende 9. aastaga õppisime?

Ma tahaks välja tuua paar olulist asja.

Esiteks spikerdamine – see õpetab tegelikult palju rohkem, kui me arvata oskame. Vastutust – kui vahele jääd, vastutad ju alati sina ise, mitte et ajad kõik sõbra süüks. Koostööd – tihtipeale ei spikerdata üksi, vaid koos oma pinginaabri või mõne muu klassikaaslasega, kes tuli hommikul kooli ja sai šoki, sest „ah, meil on täna kontrolltöö või“. Olgem ausad, meil kõigil on selliseid hommikuid ette tulnud.

Teiseks me õppisime päris kiiresti selgeks, et sööklasse tasub reeglitele vaatamata alati minna 11.35–11.40, sest muidu jõuad sa laua taha alles täistunnist ja kui sa siis lõpuks mata klassi maha istud, on Laivi päris kuri ja me veedame seal palju kauem tunniaega, kui me peaks.

Kolmandaks koostööd – me oleme õppinud töötama ühtse tiimina isegi siis, kui midagi ette võttes algul asjad ei suju. Viimasel hetkel annavad ju kõik endast parima. Hea näide on meie kahe päevaga kokku pandud jõulupidu, mille käigus valati pisaraid, naerdi, karjuti – lõpuks tuli sellest siiski pidu, millest räägitakse siin koolis veel paar head aastat.

Õppinud oleme me palju tänu oma õpetajatele.

Aitäh Ene Riisile, kes meid esimeses klassis vastu võttis ja meiega teatrit tegi ja teatris käis.

Aitäh Caroliina Rannale, kes veetis meiega küll vaid aasta, aga oli alati nõus meiega tunnis kakaod jooma.

Aitäh sulle, Merle, et sa meid viiendas klassis, kui meie ülemeelikus enam mitte ühelegi õpetajale ei istunud, enda tiiva alla võtsid ja meiega nüüd juba viis aastat olnud oled. Aitäh, et sa õpetad meid iga päev olema meie ise ja alati meelde tuletad, et meil on raamatutööd tegemata. Sa tõesti kontrollid kontrollimatut.

Viimane tänu läheb meie aineõpetajatele, lapsevanematele ja peredele: teie suunate meid ja aitate alati, kui oleme hädas.

Me peaksime nüüd üle suve järsku suureks saama. Me lähme oma teed eri koolidesse ja klassidesse, kuid mäletama jääme me seda klassi kindlasti kui 43. lennu parimat.

Aitäh! 

Anette Liivase ja Karlos Tänava kõne 9.b klassi lõpuaktusel

Kallid saalisviibijad!

Meie kauaoodatud päev ongi nüüd käes, uskumatu, et oleme juba nii suureks saanud. 1. klassi astudes olime nii elevil, kuid virisesime juba aasta lõpus, et kas see kõik tõesti kestab 9 aastat. Aga mõeldes tagasi, siis see aeg läks kohutavalt kiiresti ja nüüd on päris raske teist lahku minna.

Me oleme kindasti kõikidele klassijuhatajatele ja õpetajatele olnud paras pähkel, aga me tegelikult ei tahtnud teie elu raskemaks teha ja loodame, et mäletate meist ainult head.

Läheme ju kooli ajalukku selle klassina, kus poisid käisid 10 korda tunni jooksul WCs. Nii et poisid, kui teil vahepeal on tunne, et peab minema, siis kasutage juhust.

Tüdrukud on meil alati olnud eestvedajad ja meie, poisid, … oleme siis ka olnud noh ... seal kuskil.

Usun, et olete minuga ühel meelel, et kõige enam jääme oma koos veedetud ajast meenutama meie ühiseid klassireise ja muid seiklusi, näiteks Peterburi reisist saanud Karujärve Beach Party ja ka loomulikult suusalaager, kus suusad tookord kappi jäidki.

Kooli üritusteks valmistumine oli alati meil üle kivide ja kändude, aga mida lähemale jõudis tähtaeg, seda paremini me koos töötasime. Lõpuks saime kõik tublisti naerda ja olime endaga rahul, sest andsime endast parima.

Suur tänu meie kõige suurematele fännidele, lastevanematele, et olete alati meie tugipostid või taksojuhid just selles olukorras, kus me seda vajame.

Suur tänu teile, aineõpetajad! Talveaias ootab teid kogu meie lennu poolt teie tänukink, mille saate kaasa haarata peale viimast aktust.

Me Karlosega soovime teile kõigile südamerahu, sest see on elus kõige tähtsam. Ja oma lennukaaslastele kõige paremaid järgmisi aastaid!

Lõpetuseks aga tahame tänada eraldi kõiki meie klassijuhatajaid, kes kokku läbi aastate on meid siia lõpuaktusele lennutanud.

Suur tänu, õpetaja Merle! Palun tule siia, sest meil on sulle üks tänukink üle anda.

Aitäh, õpetaja Liivi! Palun tule ka sina siia.

Ja muidugi ka sinule, Marko, suur aitäh! 

Henry Männi kõne 9.c klassi lõpuaktusel

Armsad klassikaaslased, vanemad, õpetajad, direktor!

Mul on suur au sellisel tähtsal päeval meie klassi eest siia ette astuda. Meie ühine aeg siin koolis saab läbi ning seega soovin tänada kõiki, kes olid meile sel teekonnal ja seiklusel toeks. Esiteks väärivad kiidusõnu meie toredad õpetajaid, kes meid läbi aastate õlgadel tassinud on ja meist enam-vähem inimesed kasvatanud. Olete teinud suurt ja ränka tööd ja olite meie tuleviku suured mõjutajad. Aitäh teile ja tehke oma tööd sama kirglikult ja hingega edasi!

Teiseks tahaksin tänada nende supertublide klassikaaslaste vanemaid, nendesamade, kes siin minu taga viisakalt istuvad. Te olete neid hästi kasvatanud, sest tegemist on tõesti väga toredate ja iseseisvate noorte inimestega, kes on ka halvimatel aegadel alati toeks.

Olen mitmete klasside iseloomustuses kuulnud seda, et teekond meie klassiga on olnud nagu Ameerika mäed, teate küll, tõusude ja mõõnadega. Kui nüüd vaadata teid, armas 9.c, siis mina isiklikult arvan, et meie oleme ainult tõusnud, isegi rasketel aegadel oleme olnud ühtne punt ja alati suutnud leida kõiges positiivset ja me ei ole lasknud ennast kuhugi alla suruda. Sellepärast polegi meil mingeid mõõnasid olnud ja ma arvan, et oleme nende 9 aasta jooksul koos kasvanud iga aastaga aina ühtsemaks ja kokkuhoidvamaks. Tunnen, et nüüd on see aeg, kus me oleme lõpuks kasvanud suureks.

Oleme läbi aastate üksteist alati toetanud ja üksteise jaoks olemas olnud, kuid nüüd tuleb see aeg, kus läheme kõik oma teed, mõnega kohtume uues koolis, mõnega mitte. Aga mis sest! Ma tean, et jääme üksteisele kalliks ja suhtleme üksteisega edasi, sest sellist klassi ei saa ju unustada! Kuhu iganes te peale põhikooli õppima ei läheks, siis tean seda, et saate kõikjal hakkama, sest te olete nii tugevad ja asjalikud inimesed, teid ei peata miski!

Suur tänu ka meie kallitele klassijuhatajatele: Anu Rand, Katrin Liiv, Annette Rungi ja Gabriel Sepp.