Mida oled teinud pärast KGd? Millest sündis sinu erialavalik?
Minu valik arstiteadust õppima minna tuli üsna ootamatult. Lapsepõlves tahtsin saada hoopis õpetajaks nagu mu ema ning ma ei mäleta, et mul oleks kunagi olnud unistust arstiks saada. Olen arstiametit pidanud alati üheks auväärseimaks ja eriala üheks raskeimaks. Gümnaasiumi teises pooles olin küll veidi mõelnud meditsiini peale, kuid ausalt öeldes ei ole bioloogia kunagi mu lemmikaine olnud ning arstiteaduskonda sissesaamine tundus kättesaamatu.

Juba põhikooli ajal sain tänu õpetaja Raili Kaubile sisse käsitöö-, õmblemise ja moepisiku. Siis valmis plaan minna õppima Tallinna Ülikooli käsitööd ja kodundust ning selle kõrvalt võtta avatud ülikooli kursusi EKAs ning edaspidi katsetada sinna sisseastumist. Dokumendid esitatud, ülikoolikoht olemas, jah-sõna öeldud ning sõbrannaga kortergi vaadatud. Tundus, et plaan on kindlalt paigas. Aga augusti keskel tuli kiri Tartu Ülikoolist, et olen sisse saanud arstiteaduskonda. Sinna sai dokumendid sisse antud lihtsalt huvi pärast, et vaadata, kui suur konkurss arstiteaduskonda ikkagi on. Konkurss oli kõva, kuid kuna oli mitmeid loobujaid, siis sisse ma sain. Otsustamiseks anti kolm päeva. Viimasel õhtul, teadmata, mis mind ees ootab, kinnitasin oma õppimamineku Tartu Ülikooli arstiteaduskonda.

Nii ma siis istusin 1. septembri aktusel just arstiüliõpilaste ridades. Algas kuus aastat arsti põhiõpet. Sattusin imetoredasse rühma – 15 ägedat ja tarka noort! Meil tekkis kohe algusest peale väga hea läbisaamine omavahel. Õppisime koos, sportisime koos, pidutsesime koos! Kui pärast mitmetunnist koosõppimist jaks otsa sai, siis tegime väikse ringi linna peal – anatoomiaõpikud ja konspektid truult kaasas. Hommikul olime jälle üheskoos õigeks ajaks loengus või praktikumis.

Rühmakaaslased arstiteaduskonnast. Foto Ahto Sooaru

Kindlasti ei ole arstiks õppimine lihtne, kuid see on väga põnev teekond! Kui esimesel aastal oli kahtlusi, kas valitud eriala on ikka minu oma, siis edaspidi leidsin üha enam, et olen pooljuhuslikult valinud nii õige ja huvitava eriala. Ja leidnud parimad sõbrad ja kolleegid kogu eluks. Põhiõppe teine pool läks linnulennul ja ootamatult oli tehtud ka 200 küsimusega lõpueksam, mis kunagi oli tundunud võimatuna. Peale lõpetamist käisime koos oma rühmaga lõpureisil Horvaatias. Imeline nädal parima seltskonnaga!

Arstiteaduskonna lõpetamine

Peale ülikooli lõpetamist astusin kohe ka residentuuri eriala omadama. Ka siis oli valikuid palju – tohutult tõmbas pediaatria poole. Kaalusin lisaks sellele veel kõrva-nina-kurguhaiguste, dermatoloogia, infektsioonhaiguste, patoloogia ning peremeditsiini erialade vahel. Kuna olin kolm suve töötanud abiarstina oma perearsti dr Ingrid Tamme juures, siis perearstitöö oli tuttav. Kaaludes erinevaid valikuid, sain aru, et peremeditsiinis on peaaegu kõik need erialad koos, samuti lapsed, ning see eriala on väga laiapõhjaline, seega sai valitud peremeditsiini residentuur. Residentuuri raames tegin õppetsükleid lisaks Tartule ka Saaremaal Kuressaare Haiglas ja perearstikeskuses, Viljandi Haiglas ning Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.

Kuna peremeditsiini residentuur on eriala mahukust arvestades väga lühike, siis pärast residentuuri lõpetamist tundsin, et päris oma nimistule veel kandideerida ei soovi, vaid tahaksin enne oma teadmisi laiendada. Nii asusin tööle kahes perearstikeskuses abiarstina. Lisaks sattusin residentuuri raames praktikale Tartu Kiirabisse, kuhu endalegi ootamatult ka tööle jäin. Varem olin arvanud, et erakorraline meditsiin minu aeglast tüüpi loomuga hästi kokku ei sobi. Selgus hoopis, et just seal on minu uus teine pere ja väljakutseid pakkuv töö. Juba teises iseseisvas valves brigaadijuhina tuli mul kiirabiautos ilmale aidata väike poisslaps. Praegu töötangi suurema koormusega Tartu Kiirabis arst-brigaadijuhina ning väiksema koormusega teen ka perearstitööd. Töö kiirabis on andnud palju võimalusi osaleda suurepärastel koolitustel, suurõppustel ning toonud mu ellu projekte, millest ei osanud unistadagi. Suurõppustest eredamalt on meeles lennuõnnetuse õppus Tartu lennuväljal koostöös politsei ja päästeametiga ning esmakordselt Eestis läbiviidud sisserände-teemaline õppus Koidula piiripunktis koostöös mitmete ametkondadega.

Naudin praegu seda, et saan teha perearstitööd osakoormusega ning töötada kiirabis.

Töö-öö kiirabivalves

Õppusel Väike-Maarjas. Abistamas kõrgusest kukkunud patsienti

Õppusel Väike-Maarjas. Vähemalt mannekeeni intubeerimine õnnestus

Mida soovitad neile gümnasistidele, kes samas suunas liikuda soovivad – millele tuleks oma õpingutes gümnaasiumis (või ka juba põhikoolis) tähelepanu pöörata? Kas kõigeks on üldse võimalik valmis olla?
Oma teekonda arvesse võttes võin öelda praegustele õpilastele, et võib juhtuda, et ka õppeained, mis esialgu tunduvad kohati mõttetud, mida kindlasti elus vaja ei lähe või mille poole üldse süda ei kutsu, võivad tulevikus ootamatult osutuda just vajalikeks. Kui on juba aga kindel siht silme ees, siis tasub kindlasti nendele ainetele enam rõhku panna.

Kellel soov meditsiini valdkond valida, siis soovitan kindlasti füüsika-, keemia- ning bioloogiatundides tähele panna. Hea matemaatikapõhi on samuti suur pluss. Osalesin gümnaasiumi ajal Tartu Ülikooli Teaduskooli matemaatika- ja keemiakursustel. Kohati olid need sel ajal rasked, kuid tegelikult andsid tugevama baasi edaspidiseks. Seetõttu läks keemia ülikoolis palju kergemini.

Kõigeks ei saa kindlasti valmis olla, kuid kui huvi on, saab ennast kindlasti paremini ette valmistada. Tartu Ülikooli Teaduskoolis on ka anatoomia ja füsioloogiaga seotud kursuseid, Tartu Ülikool korraldab avatud uste päevi, ning kui leidub tuttavaid meditsiinitöötajaid, siis võib uurida, kas keegi on nõus teid võtma töövarjuks, et näha kõrvalt ka seda „päris tööd“. Sageli see, mida näeme seriaalides või filmides, võib „päris elust“ palju erineda. Omast kogemusest võin öelda, et verekartus ei saa samuti takistuseks ja laibakumi praktikumid on arstiteaduskonna I kursusel kõige tavalisemad asjad sinu elus. Inimene harjub kõigega!

Arvan, et praegused gümnasistid on palju avatuma silmaringiga, kui mina omal ajal olin. Olulist rolli elus mängib töö iseendaga, pidev eneseareng, mitte ainult kindla eriala ja teadmiste omandamine. Tahan julgustada noori leidma oma annet ja seda „miskit“, mis paneb silmad särama. Kui sa ei tea, mida tahad edasi teha või õppida, siis võta aeg, et leida oma kutsumus ja kirg. Ning kui esimene erialavalik ei ole päris see õige, siis ei tasu pead norgu lasta. Igast kogemusest me õpime, et jõuda lõpuks selleni, millest unistame.

Eelmisel kevadel olid üsna tihti „pildis“ seoses Tartu koroonakolletega, nüüd on see keeruline aeg jälle käes. Ma võin vaid ette kujutada, milline ühe kiirabiarsti ja perearsti igapäev pandeemia ajal välja näeb. Kas oled nõus seda pisut avama?
Eelmisel kevadel enne eriolukorra algust sattusin kiirabis valves olles tegelema üsna esimeste COVID-19 kahtlaste patsientidega ning seeläbi tekkis meil meeskond, kes hakkas uues olukorras välja töötama juhiseid kaitseriietuse kasutamise, varustuse ja autode puhastamise jaoks meie oma töötajatele, ning varsti loodi ka eraldi lisabrigaad testide võtmiseks / patsientide transpordiks. Sellega seoses sattusin tõesti nii otseses kui kaudses mõttes „pilti“. Kui ETV uudistes näitas igal õhtul koolikaaslast Jorgen Holmi, siis TV3 uudistes tundsin mina ära tuttava kuju. Õnneks päästis mind kaitsevarustus ja selle tagant tundis mu peale minu enda ära ilmselt ainult mu ema.

„Muumitrollid“ valmis visiidiks nakkusohtliku patsiendi juurde

Kui kevadise koroonalaine ajal tekkis haiguspuhang Raatuse ühiselamus ja selgus, et paljudel välisüliõpilastel ei ole Eestis oma perearsti, sain ühel varahommikul pakkumise hakata haigestunud välisüliõpilaste perearstiks. Pikalt mõtlemata olin nõus, kuna see tundus põnev väljakutse. 

Üldiselt kiirabiarstina valves olles on töö sama nagu enne pandeemiat. Kevadel oli korraliku kaitsevarustuse kandmine uus ja võõras. Pidevalt oli hirm, et võid varustuse vales järjekorras selga panna, mis tähendas, et hiljem riietust eemaldades võisid „mustaks“ saada ja see omakorda tähendas võimalust nakatuda. Praeguseks on pidev maski ja kaitsevarustuse kandmine visiitides saanud juba üsna tavapäraseks ning see minus enam emotsioone ei tekita. Küll aga tähendab kaitsevarustusse riietumine, selle eemaldamine ning peale igat visiiti varustuse ja vajadusel auto puhastamine suuremat ajakulu. Lisaks tuleb enne visiiti brigaadijuhina hinnata nakkusriski antud visiidis ja valida sobiv kaitsevarustus oma brigaadile. Kui on teada, et patsient on saanud juba varasemalt COVID-19 diagnoosi või on see väga tõenäoline, siis riietume omavahel öeldes „muumitrollideks“ ehk siis kasutame kõrge tasemega kaitsevarustust: kombinesoon, müts, kindad, respiraator ja visiir. Tuleb tunnistada, et selles kombinesoonis hakkab üsna kiiresti väga palav ning visiidi lõpuks oleksid nagu saunast tulnud. Võrreldes varasemaga on kindlasti patsiendi hospitaliseerimisel rohkem igasugu logistikat ja valvearstidega konsulteerimist – nii otse osakonda hospitaliseeritud COVID-19 haigete kui ka muude probleemide tõttu EMOsse viidud patsientide puhul. Ei saa öelda, et töö oleks sisuliselt raskem, aga kindlasti palju väsitavam ja kurnavam. Üha enam tuleb ette neid valveid, kus esimest korda kiirabibaasi saab alles õhtul, mis tähendab ka seda, et see on esimene kord, kui saab tualetti või midagi hamba alla. Õnneks tuleb vahel ette ka veidi rahulikumaid valveid. Kui varem võisin sageli pärast 24tunnist valvet terve päeva toimetada, siis viimasel ajal möödub järgnev päev magades.

Kuna perearstikeskuses töötan hetkel vaid ühe päeva nädalas ja seda ka palgatöölisena, siis kindlasti on minu koormus seal teistega võrreldes palju väiksem. Nimistut omavate ja igapäevaselt perearstikeskuses töötavate perearstide ja pereõdede töökoormus on võrreldes varasemaga kindlasti tunduvalt suurenenud. Lisaks igapäevasele tööle tuleb tegeleda vaktsiinide tellimise, vaktsineerimiste planeerimise, patsientide teavitamise, ning kui õige päev kätte jõuab, siis ka vaktsineerimisega. Töökorralduses on samuti mõned muudatused: näiteks on ümber korraldatud vastuvõtud: päeva esimeses pooles kutsume vastuvõtule ilma infektsiooniohuta patsiendid ning päeva teises pooles võimaliku infektsioonhaigusega patsiendid, et vältida olukorda, kus võimalik nakkusega patsient võiks kedagi teist nakatada. Oma tööpäeva lõikes võin öelda, et telefonikõnesid on kindlasti rohkem ning patsiendid, kelle ravi või protseduurid on viiruseleviku tõttu edasi lükkunud, vajavad samuti pidevat jälgimist ning nõustamist. Sealjuures ei tohi maha magada hetke, kui mõne patsiendi seisund ei kannata enam ootamist ning tuleb suunata erakorraliselt.

Vahelduseks argipäevale oli mul tänu koroonale võimalus septembris olla esimese Eestis korraldatud WRC Rally Estonia korraldusmeeskonnas anti-Covid üksuses ning näha seeläbi kõrvalt nii suure ürituse korraldamist ning anda sellesse oma väike panus.

WRC Rally Estonia võistluskeskuses ERMis

Nii et piinlikkusega tuleb tunnistada, et COVID-19 on toonud uusi ja põnevaid väljakutseid. Hoolimata sellest, et minu kui arsti jaoks on olnud erialaselt põnev aeg, ootan ikkagi pikisilmi haiguse taandumist.

Saan aru, et sina oled COVID-19 vastu vaktsineeritud. Kas ja kui palju oled pidanud jagama seletusi koroonavaktsiini ja vaktsineerimise kohta üldse? Kas teed seda meelsasti või pigem mitte?
Oma eriala ja töö tõttu olen tõepoolest COVID-19 vastu vaktsineeritud. Teadsin üsna varakult, et kui vaktsiin turule tuleb ning on kättesaadav, siis lasen ennast vaktsineerida. Ühtpidi selleks, et ise mitte raskelt haigestuda, ning teisalt ka oma patsientide ja lähedaste pärast. Paratamatult on mul tööalaselt palju kontakte ning isegi kui hinnata riske, kanda maski ja muud kaitsevarustust, pesta ning desinfitseerida hoolikalt käsi, siis kunagi ei tea, millal võin kokku puutuda haigestunud inimesega ning enda teadmata viirust ka teistele edasi levitada. On leitud, et lisaks kaitsele raske haigestumise eest vähendab vaktsineerimine teatud määral ka haiguse edasikandmise riski, siis mõeldes oma patsientidele ja lähedastele, oli kindel otsus vaktsineerida. Kuna kiirabitöötajad vaktsineeriti esimeste seas, siis õnnestus ka minul esimene vaktsiinidoos saada juba detsembri lõpus.

Kuna perearstina kuulub vaktsineerimine igapäevatöö hulka, siis tööalaselt tuleb sellel teemal seletusi jagada palju. Vaktsineerimisõigust omades olin ka kiirabis abiks kolleegide vaktsineerimisel, seega olen selle teemaga kokku puutunud alates vaktsiinide saabumisest Eestisse. Kui küsimused ja arutelud sellel teemal on asjakohased, siis jagan selgitusi oma teadmiste ja saadaoleva info piires hea meelega. Kui küsija eesmärgiks on lihtsalt vaidlus või soov näha, millal kannatus katkeb, siis sellistest vestlustest proovin hoiduda. Usun, et vaktsineerimine on iga inimese enda otsus, aga see võiks olla alati tehtud piisava ja tõenduspõhise info alusel.

Kuidas sulle Tartu, „väike puust linn“ meeldib? Kas ülikoolilinn sobib sinu olemusega?
Tartu meeldib mulle väga! Esialgu Tartusse minnes oli kõik võõras, kuna olin Tartus käinud pigem harva ja siis ka kindlates kohtades ja kindlatel trajektooridel. Niisama sihitult linna peal jalutanud ma varem ei olnudki. Nüüdseks olen seda teinud aga palju. Tartu on tõesti väga armas, eriti Karlova ja Supilinn oma väikeste tänavatega ning muidugi Emajõe-äärsed rajad. Mulle meeldib, et Tartu on parajalt suur linn, aga samas ka piisavalt väike, et vahemaad ühest kohast teise liikumiseks on küllalt lühikesed ning enamik asju saab Tartus jalgsi või rattaga ära ajada.

Kuidas sa oma vaimu virge hoiad? Kui palju on su elus ruumi kunstile? Mäletan, et gümnaasiumiajal tegelesid nii moeloome kui ka taimeseadega, aga praegu?
Kunst ei ole mu elust kuskile kadunud. Ka arstitöös on sageli vaja seda n-ö arstikunsti, eriti puudutab see oskust patsiendi või tema lähedastega suhelda. Taimeseade ajad jäävad tõesti gümnaasiumiaega. Moeloome ja õmblemisega olen tegelenud vajaduspõhiselt, näiteks kui enda riidekappi olen millegagi täiendada soovinud. Kuna õmblemine on üsna ajamahukas ja vajab ka masinaparki, siis olen leidnud alternatiivid kudumise ja helmestöö näol, mida saab teha praktiliselt igal ajal ja igas kohas, näiteks ka valves olles puhkehetkel. Vahepeal käisin ka mõnel paberitöökoolitusel ning olen kingitusteks kaarte, karpe ja albumeid meisterdanud. Käsitöö ja nokitsemine on head moodused korraks erialase mõttetöö väljalülitamiseks, keskendud sel ajal hoopis millelegi muule.

Head pingemaandajad minu jaoks on ka pusled ja lauamängud, mida olen armastanud juba väiksest peale ja ei ole see armastus ka kuhugi kadunud täiskasvanueas. Viimase aasta-pooleteise jooksul olen taasavastanud lugemise! Kui ülikooliajal kulus suur osa ajast erialakirjanduse lugemisele, siis nüüd naudin väga ka ilukirjandust ja enesearenguteemalisi raamatuid. Kui varem arvasin, et audioraamatud ei ole ikka võrreldavad sellega, kui saab füüsilist raamatut käes hoida ja lehti keerata, siis tegelikult jalutuskäikudel on need hea alternatiiv – kaks ühes: füüsiline aktiivsus ja raamatud!

Lisaks aitab vaimu virge hoida regulaarne füüsiline aktiivsus. Enne koroona-aega tegelesin rahvatantsuga, mis kahjuks hetkel on pausil. Paar aastat tagasi meelitas sõbranna mind CrossFit-treeningutele. CrossFit on mõnus füüsiline koormus kogu kehale. Eriti tore on see, et kui praegu koos trenni teha ei saa, siis igapäevaselt on veebis üleval uued videod, mille järgi kodus ise trenni teha. Mõned aastad tagasi avastasin enda jaoks jooksmise. Kui kooliajal oli see üks ebameeldivamaid asju kehalise kasvatuse tunnis, siis nüüd naudin jooksmist üha enam. Kui tuju on halb ja midagi teha ei taha, siis peale trenni või väikest jooksuringi on energiat ja motivatsiooni alati palju rohkem.

Saaremaal Ultima Thule jooksul. Foto Mirjam Ool

Puhkuse ajal on muidugi parim tööst väljalülitumise viis reisimine. Viimaste aastate reisidest on lemmikpaigad kindlasti Horvaatia, Island ja Portugal. Portugalis jõudsin veel ära käia napilt enne koroonaviiruse levikut maailmas.

Päikseloojang Portugalis Amoreira rannas. Foto Kirke-Hellen Kukumägi

Liustikujärv Jökulsarlon Islandil. Foto Merle Tustit

Imelised vaated – Ponta De Piedade Portugalis

Milline on su suhe rahvatantsuga? Kas sul tantsimiseks üldse aega jääb? Tean, et oled lõpetanud ka rahvatantsujuhtide kooli.
Mäletan, et juba väiksena käisin emaga rahvatantsutrennides sageli kaasas – vana kultuurikeskuse saal ning Kuressaare Haigla saal koos rahvatantsijatega on siiani silme ees ja „Simmanipolka“ muusika kõrvus. Ilmselt sealt see pisik tuli. Rahvatantsuga olen ise tegelenud alates 1. klassist. On ette tulnud paar lühikest pausi, kuid kaua ei ole suutnud rahvatantsust eemal olla. Ülikooliajal tantsisin esialgu Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambli segarühmas ja hiljem neiduderühmas. Aega tantsimise jaoks tuleb lihtsalt võtta. Muidugi oli ülikooliajal õppimist palju ning graafik tihe, kuid ajaplaneerimine on võti! Kui tead, et kaks korda nädalas on kaks tundi tantsutrenn, siis tulebki nii planeerida. See oli ka hea „peatuulutus“ õppimise vahele – mõnus füüsiline koormus ja kvaliteetaeg ägedate inimestega. Õppimise tõttu jäid vahele tõesti vaid üksikud trennid. Kuna residentuuri ajal olin vahel ka mitu kuud järjest Tartust eemal, siis ei tahtnud rühmakaaslasi alt vedada ja tegin tantsimises väikse pausi. Ei läinud vist aga poolt aastatki, kui mu beebiootel sõbranna kutsus mind segarahvatantsurühma Tuulispastel enda asemel mõneks ajaks tantsima. Ja seal tantsin siiani! Sealne seltskond on imetore, pigem ongi nagu sõpruskond, kellest ei raatsi mingi hinna eest enam loobuda. Tuulispastlas tantsides täitus ka minu üks ammuseid unistusi, mille olin juba peaaegu maha matnud – osaleda  A-rühma koosseisus tantsupeol. Kahjuks viimase aasta jooksul oleme liiga vähe tantsida saanud ning meie tantsurühma juubelikontsert lükkub samuti edasi, kuid loodan siiralt, et varsti-varsti saame jälle koos tantsida.

Ilma Adamsoni Tantsukooli lõpetamine. Foto Janek Metsallik

See vastab tõele, et eelmisel suvel lõpetasin Ilma Adamsoni Tantsukooli. 2018. aasta suvel päev pärast residentuuri lõpueksamit oli hinges tühjus ja peas mõte, et kas tõesti on esimene sügis peale 21 aastat, kui ma 1. septembril õppeaastat ei alusta. Kuna idee rahvatantsujuhi kursustel osalemisest oli juba pikalt mõttes olnud ning kuna töögraafik tundus piisavalt paindlik olevat, siis otsustasingi viimasel hetkel end kirja panna. Vastu mind võeti ja kaks aastat õpet läks linnulennul. Taas ülivahva seltskond tantsuõpetajaid, kelle hulgast leidsin uusi sõpru kogu eluks. Kahe aasta jooksul tegime lisaks eesti rahvatantsule tutvust mitmete teiste rahvaste tantsudega, balleti, standard- ja Ladina-Ameerika tantsude ning karaktertantsu põhitõdedega. Suur au oli õppida oma ala meistrite käe all. Sageli olid meil kolmanda päeva lõpuks jalad valusad ning väsimus tahtis võimust võtta, kuid kui juba üsnagi soliidses eas Ilma Adamson nii kergelt samme ette näitab ja kaasa tantsib, siis oli piinlik oma lihasvalu ja väsimust välja näidata. Kooli lõpetamine jäi eriolukorra aja sisse, seega saime ka meie teha mitmeid videotunde. Kõigest hoolimata saime väikese hilinemisega suvel edukalt kooli lõpetatud.

Mida Kuressaare Gümnaasium sinu jaoks tähendab? Kelle-mille oled siit kaasa võtnud?
Kuressaare Gümnaasiumit meenutan alati sooja tundega. Kogu mu koolitee möödus KG seinte vahel. Eriti vahva oli see, et suur osa meie klassi koosseisust oli 1. kuni 12. klassini sama. Juba algklassides olime aktiivsed – meie klassijuhataja Ülle Jasmini käe all tegime palju näidendeid ning 4. klassi lõpuetendusega osalesime ka vabariiklikul algklasside teatrifestivalil Abja-Paluojal. Selline ühine koostegemine jätkus ka põhikoolis ja gümnaasiumis, kui meie klassijuhatajaks sai Anne Mets, kes oli meile kõigile justkui teise ema eest! Tema on kindlasti üks kõige armsamaid ja hoolivamaid inimesi, kes siiani tunneb huvi oma laste käekäigu vastu. Meil oli väga ühtehoidev klass ning arvan, et ka kõik, kes hiljem meie klassiga ühinesid, võeti soojalt vastu. Osalesime aktiivselt kõikidel klassidevahelistel konkurssidel, olgu need siis võimlemisvõistlused, Playback, Teatriõhtu või Megaaju viktoriinid. Vahel võiski juhtuda, et mõne tunni arvelt tegime ettevalmistusi hoopis kohe-kohe saabuvaks võistluseks. Kõige enam ilmselt kannatasid muidugi ajalootunnid.

Pean ära mainima, et õpetaja Helle põhjalik muusikaõpetus oli rahvatantsujuhtide koolis suureks abiks. Sealsed muusikatunnid ja arvestused tundusid üsna lihtsad.

Võin küll öelda, et lisaks headele teadmistele olen KGst kaasa võtnud kohusetunde ja oskuse teistega arvestada. Ja kindlasti sõbrad! Senini on meil oma seltskond, kellega üritame mõned korrad aastas kokku saada, ning meil on tore harjumus, et reisil käies saadame alati üksteisele postkaarte. Praegusel koroonaajal oleme teinud videovestlusi. Ja oma senise parima sõbranna leidsin ka juba esimeses klassis!

Klassiõed, kellest said sõbrannad kogu eluks. Eelmisel suvel Tagurpidi Majas Tartus

Aga Saaremaa? Kas näed ennast kunagi siia tagasi tulemas?
Saaremaa ja Muhumaa on minu lemmikpaigad ja tulen siia alati tohutult hea meelega! Kuigi elan juba 12 aastat Tartus, on kodu ikkagi Saaremaal. Puhkuse ja jõulud üritan alati kodus veeta. Praegu kohe mul Saaremaale naasmise plaani ei ole, kuid olen alati mõelnud, et kord tahaks küll siia tagasi tulla. Hetkel on raske öelda, kas see on juba mõne aasta pärast või pensionipõlves, kuid see mõte on alati kuklas. Olen ikka mõelnud, et perele ja lastele kasvamiseks on Saaremaa imeline koht! Nii et, kes teab, millal tee siia tagasi leian.

Lõpetuseks – jutud räägivad, et sulle meeldib kohvikus käia. Millises kohvikus kodusaarel olles kindlasti alati ära tahad käia? Millisesse kohvikusse viid sõbrad, kui nad sulle Tartusse külla tulevad?
Tõepoolest, mulle meeldivad kohvikud! Eriti kui sellega käib kaasas hea seltskond ja mõnusad vestlused! Kodusaarele tulles on nostalgiline kindlasti GOSPA restoran, kus olen ise mitmed suved töötanud, ning Vanalinna Kohvik, mille pirukaid ja kooke mäletan kogu oma teadliku elu. Kindlasti meeldib külastada ja üle vaadata kõik uued ja huvitavad kohad.

Tartu kõige traditsioonilisem koht on kindlasti Werneri kohvik, kus mulle aeg-ajalt maiustamas meeldib käia ning mitte-tartlastele on sealne suur ja ahvatlev koogivalik omaette elamus. Aga ka Tartus meeldib mulle avastada uusi ja põnevaid kohti. Koroonaajal on tulnud taas oma kodusele ahjule soe sisse puhuda ning olen vahel kolleege küpsetistega rõõmustanud.