Palun kirjelda ennast lühidalt ja räägi, millega tegeled.
Hetkel olen Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži tudeng sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni erialal ning töötan Lääneranna vallas noorsootöötajana. Võib öelda, et enamus ajast kulub õpingutele, kohalikul tasandil noortevaldkonna arendamisele ja noortele lisavõimaluste loomisele. Kui aega jääb üle, kokkan, matkan, reisin, loen ja tegelen kunstiga. 

Oled elanud ka Gruusias. Kaua seal elasid ja mis selle riigi juures kõige rohkem meeldis?
Gruusias olen kokku elanud umbkaudu kaks kuni kolm aastat. See on olnud paras edasi-tagasi seiklemine. Esmalt läksin aastaks peale keskkooli, tulin tagasi ja elasin Tallinnas, seejärel läksin Euroopa reisile ning viimane sihtpunkt oli taas Gruusia, kuhu jäin mõneks kuuks. Peale reisi tulin taas lühikeseks ajaks Eestisse tööle ja 2018. aasta oktoobri reisil otsustasin, et kolin uuesti pikemaks ajaks tagasi. Siis elasin Gruusias veidi üle aasta. Gruusia juures võluvad mind inimesed ja külalislahkus, iga kord on tagasimineku põhjuseks olnud inimesed. Olen lummatud sealsete inimeste lahkusest ja kultuurist.

Miks sa läksid Gruusiasse elama? 
Esmakordselt läksin Gruusiasse sooviga maailma avastada, reisida, teha midagi uut, mis eristaks mind teistest. Sain projekti kaudu vabatahtliku töö võimaluse ning tõttasin tundmatusse. Hiljem, riiki juba tundes, otsustasin tagasi kolida, sest Eestis oli keeruline kohaneda. Tundsin, et midagi jäi maha. Tõeliselt puudust tundsin sealsete inimeste avatusest ning külalislahkusest. 

Millega Gruusias peamiselt tegelesid? 
Esimesel aastal tegin vabatahtlikku tööd. Töötasin noortekeskuses, lastekodus ja andsin mõningaid inglise keele tunde. Lisaks reisisin palju, enamasti Kaukaasias. Teist korda kolides sain peale mitmeid koolitusi ja eksamit tööle finantsettevõttesse, mis pakkus ohtralt karjäärivõimalusi. Pühendusin täielikult tööle.

Millised olid kohalikud inimesed? Eriti iseloomu poolest.
Kohalikke inimesi võib kirjeldada äärmiselt hoolivate ja elavatena. Gruusias on inimesed kuidagi eriliselt külalislahked, ent iseloom võib vahel väga otsekohene olla. Nad on julged oma arvamust avaldama, väärtustavad kõrgelt inimsuhteid, kultuuri ja traditsioone. Ma ei ole Gruusias kunagi hätta jäänud, sest isegi kui oleme teel eksinud, on kohatud inimesed pakkunud heast südamest majutust. Kui takso jäi tulemata ja telefoni aku sai tühjaks, viisid esimesed ettejuhtuvad inimesed mind ühest linnast teise.

Kus ja kuidas meeldis sulle kõige rohkem aega veeta?
Enim meeldis mulle aega veeta mägedes. Käisime äärmiselt palju mägimatkadel ja ööbisime erinevates väikestes külakestes. Eriti tore oli hobustega mägedes matkata. Ka Tbilisis oli äärmiselt mõnus, sest linn pakub palju vaatamisväärsusi, on täis hubaseid kohvikuid, kus sõpradega tunde lobiseda ja vaadet nautida.

Kas Eesti ja Gruusia toidud on väga erinevad?
Julgen väita, et Eesti ja Gruusia toidud erinevad üpris palju. Gruusias on ikka väga kindel toidukultuur ja väga palju rahvustoite. Gruusias on toidukultuur säilitanud selle täieliku tõelisuse ja toitudega käivad kaasas traditsioonid. Kala ja kartul on Gruusias pigem võõras. Eestis ei tea paljud aga hinkaalist, hatšapurist, lobiost või tšurtšheladest.

Milline toit sulle kõige rohkem meeldis? 
Väga raske on seda ühte lemmikut valida, sest iga toit oli maitseelamus. Kogu Gruusia köök võttis harjumist, sest ma ei ole väga piimatoodete armastaja. Gruusias olles tellisin üsna sagedasti kubdarit, mis on hiigelsuur küpsetis, sees on äärmiselt mahlakas liha. Nüüd tagasi mõeldes sööks meeleldi ka hinkaalisid (Gruusia pelmeenid) või mtsvadit (grill-liha).

Kui raske või kerge oli võõras kohas sõpru leida?
Sõprade leidmine oli Gruusias kuidagi äärmiselt lihtne. Inimesed on lihtsalt väga avatud. Sattusin kuidagi koheselt õigete inimesteni, sest minu esimesed tuttavad on just need, kelle juurde hiljem tagasi kolisin ja kelle ka Eestisse tõin, täielikult teine perekond! Välismaalastesse, eriti eestlastesse suhtutakse riigis väga hästi. Kui ise avatud olla, on sõpru lihtne leida.

Kuidas said alguses hakkama rahaliselt ning kus elasid?
Esimesel aastal asusin kohe tööle ning minu kulutused ja elukoha kulud kattis organisatsioon, mille kaudu Gruusiasse sain. Vabatahtliku töö eest sain küll elamiseks raha, ent puudu tuli üsna sageli. Õnneks toetasid mind nii perekond kui kohalikud sõbrad. Elu on Gruusias Eestiga võrreldes üldiselt odav ja igasugune toetus oli äärmiselt suureks abiks.

Enne kui uuesti läksin, pidin Eestis korralikult pingutama ja raha koguma, nii et sain paar kuud puhkust nautida ja reisida. 2018. aasta lõpp oli vast kõige keerulisem. Tööle saamine osutus pühade tõttu väga raskeks ja venis kuudepikkuseks. Hetkeks, mil töö leidsin, olid säästud otsas. Palgad on riigis muidugi äärmiselt madalad ja kuigi teenisin väga hästi, kulus kõik elamiseks ja korteri üürimiseks. Korterite hinnad arvutatakse dollarites, mistõttu tõusis üür pidevalt ja üürihinnad on palkadega võrreldes meeletult kõrged, vahel kulus lausa kaks kolmandikku palgast üüri ja kommunaalide maksmiseks.

*Intervjuu on valminud 7. klassi eesti keele tunnis.