Mida mõtleb tänane abiturient sellest, kas Suur Teatriõhtu võiks jääda vaid peatselt mälestuseks saava kooli firmaürituseks või võiks midagi kaasa võtta ka uude kooli. Ja lõppude lõpuks ka lihtsalt inimlikult, mida mõtleb kahteistkümnendik n päeva enne lõpetamist. Ave Jõgi, toimetaja

Suur Teatriõhtu on minu jaoks alati olnud selline „kohustus“, aga muidugi heas mõttes. Olen selle lihtsalt juba algusest peale kuidagi omaks võtnud ja mulle väga meeldib sellega tegeleda.

Muidugi, vahepeal tuleb ette ka takistusi ja inspiratsioonipuudust, aga kogu aeg ei peagi kõik hästi minema. See on elu ja elu iga külge tuleb nautida. Esimest korda puutusingi teatriõhtuga kokku kohe esimesel aastal, kui KGsse tulin, ehk siis 8. klassis. Tol ajal oli vist nii, et väga ei olnud neid, kes kirjutada oleks soovinud, lisaks arvas mu armas tolleaegne eesti keele õpetaja Eve, et kirjutamine tuleb mul päris hästi välja. Suuresti ongi see võrdlemisi pikk teekond tänu temale nii lõbus olnud ja väga armas on teda aeg-ajalt linnas trehvata!

Teatriõhtu etendused on kõik väga erinevad ja tihti saab paralleele tõmmata etenduse ja päriselu vahele. Neisse tõesti saab ära kaduda. Minu jaoks on väga põnev, kui mõni etendus ongi nii kaasahaarav või siis sügav, et see hakkab mulle mu enda elu meenutama, või siis, et mõte hakkab niivõrd kaasa jooksma, et tundub, justkui oleksin ise keset tegevust. Teatriõhtu annab eluks kõike kaasa. Nii lihtne see ongi! Võimalus minna midagi edasi õppima, mis selle valdkonna juurde kuulub, võimalus kirjutada ja oma tundeid edasi anda jne.

Peale lõpetamist on minul vähemalt kindlasti suur segadus peas, sest ei tea täpselt, mida edasi teha, aga ma tean, et mul on üks valik ja valdkond, mis mind huvitab, juures ...

Mina olen väga õnnelik, et saan Kuressaare Gümnaasiumi lõpetada. Uhke tunne, kui tead, et oleme viimane lend, kes siin lõpetab, et peale meid on ilus mälestus ja meie ise oleme mälestus! Uue kooliga seoses ei ole ma päris kindel, mida mõelda. Ühelt poolt on Suur Teatriõhtu siiski KG firmaüritus ja võiks selleks jäädagi. Teisalt aga usun, et see on nii vahva üritus, et selle edasikandmine uude kooli oleks ka lahe. Tõesti küsimus, millele vastamiseks peaks natukene rohkem sügavuti puurima. Seitse kuud enne lõpetamist on pea igasuguseid mõtteid täis. Põhiline on: mis edasi? Nii palju valikuid on ees ja ainult üks mina. Mõtlen veel, et olen tohutu õnnega koos nende sõprade tõttu, kes mu ümber on, nende õpetajate, töötajate ja lihtsalt meie kooli tõttu. Kindlasti jään kõike seda igatsema! Igatahes elu on parajalt pikk, et proovida erinevaid asju ja teha, mida hing ihkab. Praegu elan hetkes ja naudin oma viimast seitset kuud!