Ma ei suuda sõnadega väljendada, kui väga mulle see raamat meeldis. Ma oleksin tahtnud, et see kestaks igavesti! – Reese Witherspoon

Aastaid on jutud Paduratüdrukust kummitanud Barkley Cove’i, vaikse Põhja-Carolina rannikulinnakese elanikke. Kui 1969. aastal leitakse paduralt nägusa Chase Andrewsi surnukeha, kahtlustavad kohalikud kohe Kya Clarki – Paduratüdrukut.

Aga Kyat tunnevad vähesed. Tundlik ja intelligentne tüdruk on elanud aastaid üksinda padural, mida ta oma koduks nimetab, leidnud sõpru kajakate hulgast ja õppetunde liivateradest. Elus vaid ühe päeva kooliharidust saanud tüdruk on sündinud loodusteadlane, kes õpib maailma tegelikke reegleid maalt endalt. Kuni jõuab kätte aeg, mil Kya hakkab tundma igatsust puudutuste ja armastuse järele, ning kui tema metsik ilu võlub ära kaks linnakese noormeest, avab Kya end uuele elule – kuni sünnib mõeldamatu.

Romaan „Kus laulavad langustid“ on erakordselt peen ood loodusele, habras täiskasvanuks saamise lugu ja painav mõrvamüsteerium. Delia Owensi mõtlemapanev, elutark ja sügavalt liigutav romaan tuletab meile meelde, et meid jääb alatiseks saatma see laps, kes me kord olime. „Kus laulavad langustid“ on ilmumisest alates olnud New York Timesi raamatumüügi edetabeli tipus.

(Rahva Raamatu annotatsioon) 

Sisukirjelduse järgi arvasin, et raamat on järjekordne mõrvamüsteerium. Mõistatamist teoses tõesti jagub, sest vahelduvad peatükid minevikust ning tulevikust ning kuklasse jääb kripeldama mõte, mis küll vahepeal juhtus, et olukord selliseks muutus. Päris algus mind kohe kaasa ei haaranud, sest raamat kulgeb küllaltki aeglaselt. Kui ta teist korda kätte võtsin, siis ei pannud ma seda aga enne käest, kui lugu läbi sai. Selles loos oli minu jaoks midagi maagilist, kuigi midagi üleloomulikku selles ei ole. Peale lugemist ei liigitaks ma romaani tegelikult aga ühegi kindla žanri alla, sest raamatus on nii palju erinevaid teemasid. Ükski neist ei domineeri ega tundu ka ülearune ning nautisin tervikut väga.

Ma ei nuta sageli raamatuid lugedes, aga „Kus laulavad langustid“ tõi mulle küll pisarad silma. See ei olnud tegelikult kurb romaan, vaid mind liigutas Kya elukäik, tema ebaharilik sirgumine. Veel nautisin, kuidas kirjeldati padurat. Ma ei olnud selle sõnaga varem tegelikult tuttavgi. See oli võluv, kuidas üks inimene loodusega harmoonias suutis elada, armastada märgala, mille võlu linnaelanike jaoks peitu jäi. Kõige rohkem kurvastaski mind, kuidas inimesed kipuvad seda, mida nad ei mõista, kartma või põlgama. Looduse kirjeldamine moodustab väga suure osa sellest raamatust ning minu viisid need kirjeldused küll koos Kyaga märgalale seiklema – saiaga kajakaid toitma, linnusulgi otsima, inimeste eest puude varju peituma, paadiga vee peale ja kõikjale mujale. Lisaks meeldis mulle väga, kuidas toodi paralleele inimese ja looduse vahel.

Mulle ei meeldi tegelikult, kui raamatuid kirjeldatakse kui teiste raamatute segusid, aga pean siiski siin sellise võrdluse appi võtma. „Kus laulavad langustid“ oli minu jaoks nagu Harper Lee „Kuidas tappa laulurästast“ (see on muide üks kirjaniku lemmikraamatuid ja oli talle ka inspiratsiooniks) + Kevin Brooksi „Lucas“. Mõlemat neist raamatutest hindasin viie tärniga ja sama hinde saab ka „Kus laulavad langustid“. Seega, kui sulle meeldis kumbki nendest, siis võiksid kindlasti seda romaani lugeda!

Mariann