Augusti eelviimasel nädalal helistasin Tõnisele ja kutsusin ta 1. septembri aktusi läbi viima. Tõnis ütles kohe jah! Seejärel palusin mõtiskleda abituriendina selle üle, mida ta järgmiselt aastalt ootab. Ta ütles jälle oma napil moel jah! (Merle Rekaya)

2009. aasta 1. september on päev, millal ma esimest korda oma jalaga siia majja astusin. Küll see aeg lendab kiiresti! Toona ei osanud ma aimata, kui palju see kool minu elu muudab. Nüüd, 12 aastat hiljem, proovin ma selle viimase aasta jooksul võtta viimast. Tekitada võimalikult palju mälestusi, võtta osa KG traditsioonidest ning jätta endast märk kooliperele.

Üks peatükk minu elust saab läbi ja ma ei ole päris kindel, kuidas ma seda järgmist peatükki alustama peaks.

Kui aus olla, ei ole mulle veel päris kohale jõudnud, et aasta pärast ei tulegi ma enam siia 1. septembri aktusele. See Nooruse tänaval asuv kool on väga armsaks saanud.

Nooremana tundusid alati 12. klassi õpilased nii suured ja targad. Neile vaatasime kooli peal alt üles. Minul küll sellist tunnet pole, nagu ma oleks abiturient. Mina olen sisimas ikka see 1. klassi pätakas. Vahet ei ole, mis number seal klassi ees on. See pätakas jääb alati üheks osaks minust.

Uuele kooliaastale tulen ma vastu teadmatusega. Ma ei oska aimata, milline tulev kooliaasta välja näeb või kuidas see üldse välja kujuneb. Kindlasti tuleb nii kordaminekuid kui ebaõnnestumisi. Mina ootan sellelt kooliaastalt kindlasti uusi kogemusi ning arusaama sellest, mida ma peale gümnaasiumi edasi teen.

Lennukaaslastele soovin edu. Loodan, et kõik saavad oma eksamid ilusti tehtud ja selle kooli uhkelt viimase lennuna ära lõpetatud.