Ma ei ole teda küll elus niimoodi kutsunud (vennaga me kutsume teda omavahel vahel vanameheks, aga seda ta ka ei tea ja loodetavasti ei pahanda ka, kui seda siit loeb …), aga mulle tundus, et selles jutus sobib teda niimoodi nimetada rohkem kui kuidagi teisiti … Seega seetõttu, kuna tegu on mu isaga, siis selles suhtes tunduks soov temast lugu saada nagu enam-vähem arusaadav.

Samas mõtlen, et mis põhjusel peaksin ma enda isast, kellel kooliga juba enam kui paar aastat mingit seost pole, kooli ajalehte loo kirjutama. „Miks te KG ajalehes temast lugu tahate avaldada? Ta ei tööta ju teil enam koolis …“ küsin ma Merlelt … „Töötab, sügisest jälle töötab,“ vastab Merle … Korraks mõtlen, et kas koroonaisolatsioon on saarlased peast segi keeranud – tundub täiesti võimalik … Selgituseks – Endel Tustit oli minu andmetel umbes 2 aastat tagasi koolist töölt lahkunud ja pensionile läinud … See oli mõnevõrra üllatav, sest seda juttu, et ta koolist ära läheb ja hakkab tegelema „kõigi nende asjadega“, mis talle „tegelikult“ meeldivad, olin mina kuulnud ajast, kui ma koolis käisin – see tähendab, et vähemalt aastast 1996 … Ja siis, kui ta avastas, et keegi tema juttu äraminekust peale viieteistkümneaastast rääkimist enam tõsiselt ei võta, läkski ta sealt ära – seda mitte kellelegi ütlemata. Mina sain sellest teada veidi enam kui pool aastat hiljem talle juhuslikult töönädala sees helistades ja uurides, et miks ta Muhus on, mitte koolis … Nii see välja tuligi … Nagu nüüd tuli minu jaoks välja, et kõik need asjad, millega tegelemisest ta viimased 15 aastat oli unistanud, olid tegelikult tal kogu aeg olemas ja need ei asunud Muhus, vaid Kuressaares ja ilmselt täpsemaltki – koolis ja kooli võimlas – tema treeningud ja treenitavad.

Ma arvan ja ma ei ütle seda liialdades ega ilustades, et kui otsida terves Eestis noorte treenereid, siis Endel Tustiti võib paigutada julgelt 3-4 parima treeneri hulka – sõltub, kuidas seda hinnata. Minul on olnud temaga treeningteemadel lõputuid vaidlusi ja loomulikult on ta alati kindlaks jäänud enda ideedele ja et just tema teab oluliselt paremaid harjutusi kui need, mida mina soovitan, ning seda enam on üllatav kuulda, kui paar kuud hiljem temaga rääkides ta ütleb: „Tead, need harjutused, millest me eelmine kord rääkisime, need annavad väga häid tulemusi, saad sa mulle veel mõned saata …“. „Need millised siis, need minu või sinu omad?“ ma küsin. „No need …“ kirjelduse järgi saan ma aru, et minu omad, aga nüüdseks tema pandud nimedega … Väga vähe on neid inimesi, kes on endas kindlad ning proovivad midagi muud ja siis tunnistavad, et see oli hea soovitus.

Samuti on ta üks väheseid treenereid Eestis, kes saab aru, et enamik sportlasi, kellega ta kokku puutub, lähevad Saaremaalt varem või hiljem (hiljemalt keskkooli lõpus) minema ja kui nad jäävad tulevikus edasi sporti tegema, siis ei peaks eesmärgiks olema, et nad teeksid enda elu parimad tulemused 12. klassi lõpuks, vaid et neile oleks loodud baas, millelt nad saaksid edasi areneda ja teha enda tulemused mõne aasta pärast – see on üks omadusi, mida ma hindan treenerite juures kõige kõrgemalt: nähes andekat sportlast, kes võib teha hea tulemuse, siis sa teed kõik selleks, et ta teeks selle tulemuse kas sinu või kellegi teise juures treenides, aga ei riku teda kiiresti mõne aastaga ära, teades, et varsti läheb ta kellegi teise juurde treenima, aga sina, tahtes end ikkagi heas valguses näidata, üritad saada parimat tulemust, hoolimata, mis tulevikus juhtub … Sport ja elu üldjuhul algavad peale keskkooli ja hiljemgi, mitte ei lõpe koos viimase koolikellaga …

Kokkuvõttes on Endel Tustit nagu Hunt Kriimsilm, kellel on 9 ametit (too elukas oli lastesaatetegelane, kui mina noorem olin, keda tänapäeva kooliskäijad ilmselt enam ei tea), aga Endel on seda selle erinevusega, et ta räägib enda üheksast ametist, aga talle meeldib üks – treenimine – ja seda on ta alati teinud kogu hinge ja südamega …

Ma olen puutunud kokku endast nooremate ja endast vanematega, keda ta on treeninud või koolis õpetanud ja enamik neist on olnud õnnelikud, et neile on sattunud temasugune kehalise õpetaja või treener, ja siis on mõned, kes ütlevad: „See sinu vana seal koolis, ta oli karm jah ja nõudis arvestusi ja …, mis siis tundusid rasked ja mõttetud. Aga vahel läheb aega, et aru saada, milleks miski vajalik on …!“

KG-l ja KG-lastel on väga vedanud, et neile on selline kehalise kasvatuse õpetaja või treener – kuidas kellelegi juhtunud!

Palju õnne, Endel Tustit!!!