Kus ja kuidas kulges teie koolitee?
Alustasin õpinguid 1967. aasta sügisel Tumala algkoolis, kus õppisin kolm aastat. Neljandas klassis jätkasin õpinguid tolleaegses Orissaare Keskkoolis. Edasi J. Anveldi nimelises Tartu Pedagoogilises Koolis, mille lõpetades oli mul taskus diplom algklasside õpetaja ja vanempioneerijuhi erialaga. Hiljem olen õppinud veel klassiõpetajaks, terviseõpetuse õpetajaks, noorsootöötajaks ja viimasena õppisin sotsiaaltööd magistrantuuris Tallinna Ülikoolis.

Millise õpilasena te ennast ise kirjeldaksite ja kas laiem kunstihuvi on pärit juba lapsepõlvest?
Õpilasena ei olnud ma kindlasti õpetajate unistuste õpilane, sest peale õppimise tahtsin teha palju muid toredaid asju, mida täna nimetaksin mitteformaalseks õppimiseks, mille tõttu jäi ehk mõni oluline koolitöö tegemata. Olen koolis saanud kõiki hindeid, mis võimalik saada oli. Pigem olin natuke üle keskmise oma õpitulemustelt. Arvan, et olin aktiivne ja rõõmus õpilane, kindlasti ei olnud ma pahatahtlik ega ülbe.

Laiemat kunstihuvi ma enda juures noorena otseselt märganud ei ole. Koolis käies ei hakanud mul enda juures ka silma, et pliiats-pintsel oleks minu käes midagi imelist paberile jätnud. Küll aga on saatus mind kokku viinud inimesega, kes on mind toonud kunsti juurde. Tänu sellele on igal reisil kohustuslik vähemalt ühe kunstimuuseumi külastus. Ka meie kolm last on kunstihuvilised. Mäletan, et minu ema joonistas hästi. Kui ei olnud veel piltidega T-särke, siis ema oli see, kes joonistas särgile pildi. Mul oli punane T-särk, millele oli ema joonistanud veekindla tušiga Miki-Hiire.

Käeliselt ma väga kehv ei olegi. Kui lapsed olid väikesed, siis õmblesin neile vateeritud mantlid, kombinesoonid, pluusid-püksid, kleidid selga, sest tahtsin, et nad hästi riides käivad.

Te tööpõld Kuressaare Gümnaasiumis on varem laiem olnud. Lisaks on meie koolis õppinud teie lapsed. Mida te enne savikunstiringi juhendaja tööd tegite?

1981. aastal alustasin tööd vanempioneerijuhina Orissaare Keskkoolis, hiljem algklasside õpetajana. Seda tööd tegin ma 19 aastat. Lisaks olen töötanud Kuressaare Noorte Huvikeskuses noorsootöötajana, Kuressaare linna koolide sotsiaalpedagoogina. Viimasest ametikohast tulenevalt kutsus Toomas Takkis mind Kuressaare Gümnaasiumisse. See oli huvitav aeg, kureerisin tugikeskuse tööd. Eriti õpetlikuks ja huvitavaks väljakutseks sai olukord, kus Maidu Varik tegi ettepaneku olla gümnaasiumi klassijuhataja. Need olid noored inimesed, keda meenutan oma mõtetes tänaseni ja soovin, et neil elus hästi läheb. Hetkel töötan Hoolekandeteenused AS Sõmera Kodus vanemtegevusjuhendajana.

Ka minu kolmest tütrest kaks on õppinud Kuressaare Gümnaasiumis. Üks neist töötab täna teles ja filminduses, teine reklaamialal sotsiaalmeedia spetsialistina. Aeg-ajalt võib teda ka teleekraanil kohata.

Kuidas sai savikunstiring alguse?
Nii nagu ikka, saavad toredad asjad alguse juhuslikult. Hakkan kohe päris algusest pihta. Esialgselt juhendasin ma saviringi Kuressaare Noorte Huvikeskuses, kuna eelmine õpetaja läks teisele tööle. Aasta siis oli 2012 jaanuar. Pidin ringi üle võtma poole aasta pealt. Olin väheke asjaga varasemalt kursis, kuna kodus tegime aeg-ajalt lastega koos savist asjakesi ja olin osalenud 1999. aastal lühikoolitusel Marget Tafeli juures. Mäletan teatud asju tänaseni, seal valminud tööd on mul siiani kasutusel. Peale pooleaastast laste juhendamist savitöödel sain aru, et nendest teadmistest-oskustest jääb väheseks. Läksin Kuressaare Ametikooli kaheks aastaks savitööd õppima. Kuus viimast aastat olen juhendanud saviringi Kuressaare Gümnaasiumis.

Kuidas te ennast juhendaja rollis tunnete?
Kuna olen eelnevalt töötanud ka õpetajana, siis laste juhendamine ei ole keeruline, kui neil on huvi ja tahtmist. Huviliste puudust ringi vastu ei ole olnud, alati on soovijaid olnud rohkem, kui suudaks juhendada. Käelise tegevuse juures tuleb palju juhendada üks ühele, lapsed tahavad ju nüüd ja kohe, et sa tema juures oled. Olen neile öelnud, et siin ringis õpid veel kannatlikkust, oskust enda eest seista ja oskust kaaslasega arvestada.

Iga aastaga muutub juhendaja töö, pakkudes uusi väljakutseid, millele pead lahendused leidma. Läbi aastate on ringis olnud alati 1-2 poissi, poisid on väga head tegijad. Olen juhendanud ringis ka erivajadusega lapsi. Midagi ei ole võimatut, peab ainult tahtma teha ja lapsele tema jaoks sobiliku variandi leidma. Mulle meeldib juhendamise juures see, kui pead mõtlema välja lahendusi, kui mõni töö on tehniliselt keerulisem. Suuremate ja keerukamate savitööde puhul algab planeerimine tagant ette, st peab mõtlema, kuidas on võimalik teha glasuurpõletust, et valmis töö ahjust tulles kaunis välja tuleks.

Juhendate nii laste- kui ka täiskasvanute ringi. Millised on põhilised erinevused neis ringides?
Mõlema ringi juhendamise juures toetab mind minu abikaasa Aare, kes ka varem on lastele savitööd õpetanud.
Kõigepealt sarnasusest. Nii lapsed kui täiskasvanud on tõesti huvilised ja hingega asja juures. Enamik lapsi on algajad ja nendega tuleb individuaalselt tegeleda ja juhendada. Peab paluma neil kannatlikult oodata, kuni igaüheni jõuad. Sestap oleme laste ringis sageli kahekesi, et igaühega tegeleda jõuaks.

Lapsed on tublid, osa tõelised huvilised ja jäävad kauemaks ning teevad oma asju ka täiskasvanutega koos. Laste kiituseks saab öelda kindlasti ka seda, et nad käivad kohusetundlikult alati ringis kohal.

Täiskasvanud on kõik tõelised fanaatikud. Vahel kostub ringi lõpetamisel, et terve nädala peab ootama, et jälle ringi tulla. Sageli venib ring pikemaks, kui ette nähtud. Lihtsalt nii hea hoog on sees.

Täiskasvanutest enamik on varem saviga kokku puutunud. Nende puhul läheneme igaühele individuaalselt ja juhendame neid nende ideede elluviimisel.

Missugused inimesed käivad savikunstiringis?
Need on inimesed, kes soovivad ise teha midagi oma kätega ning neil on asja vastu huvi. Kindlast peab neil olema soov luua.

Täiskasvanute saviringis käijad on kõik naised, pereinimesed. Mõni on varem kusagil savi tegemas käinud. On tõelised huvilised. Kui pühade tõttu vahel ring ära jääb, siis ollakse nördinud. Esmaspäevaõhtuid oodatakse ja kahetsetakse, et need neli tundi nii kiiresti kuluvad.

Millised on kõige populaarsemad esemed, mida paljudele voolida meeldib? Kuidas te üldse objekte tööks valite?
TOPis on kindlasti tassid, ka erinevad taldrikud-vaagnad-liuad. Hetkel on laste puhul valikuid teha lihtsam, kuna enamus grupist on algajad. Uusi tehnikaid õpetades valmistame koos ka igale savinäpule jõukohase eseme. Hiljem saavad nad erinevaid tehnikaid kasutades meisterdada seda, mis neile meeldib ning mida on vaja.

Täiskasvanud teevad enamasti tarbekeraamikat. Väga populaarsed on kruusid-tassid, mida tehakse pereliikmetele kui ka kinkimiseks. Teine asi, mida ikka ja jälle tehakse, on igat sorti alused ja liuad. Lemmikmotiiv on roos. Roosiõied tulevad välja perfektselt. Siis suured vaasid. Tee- ja kohvikannud. Taldrikud lastelastele. Enamasti on inimestel endil idee olemas, kui ringi tulevad. Vahel arutame koos, mida teha. Koos leiame lahenduse, kuidas mõnda, teinekord üpriski keerulist asja teha. Seni oleme alati koos hakkama saanud. Aga on juhtunud ka seda, et ahjus asi puruneb. Keraamika puhul pole ses midagi eriskummalist, ikka juhtub.

Oleme otsinud välja ka ideid ja näidiseid, kui inimesel endal vahel mõtteid pole. Osalejad on ise muretsenud endale täiendavalt töövahendeid ja glasuure, mida katsetatakse ja vahetatakse.

Millised on olnud meeldejäävaimad hetked huviringi tegevuse juures?
Igal aastal märtsikuus käivad saviringis emad-vanaemad, sel aastal novembris esimest korda ka isad. Neil kordadel on juhendajad nende savinäppudest lapsed. Sellistel puhkudel näed, et oled teinud asju õigesti, sest lapsed naudivad õpetamisprotsessi ja on väga asjalikud oma oskusi edasi andma. Ka lapsevanemad on alati tänulikud, neile väga meeldib ja nii mõnigi on avaldanud, et tuleks võib-olla edaspidi täiskasvanute saviringi. Eks see ole kvaliteetaeg oma lapsega.

Õppeaasta lõpus, kevadel, oleme koos käinud, kas väljasõidul, jalgrattamatkal, piknikul mere ääres, rakupõletust tegemas, seiklustegevuses noortejaamas.