Olete olnud Kuressaare Gümnaasiumi õpetaja 7 aastat. Milline oli teie teekond KGsse?
Teekond oli tegelikult väga spontaanne.
Olin Viljandi Kultuuriakadeemia viimasel kursusel ja just hakkasin mõtlema, kuidas ja kus ma oma edasist elu ehitama hakkan. Siis mu ülikooli e-postile tuli kiri, kus Inge Jalakas kutsus meie kooli ülikoolilõpetajaid tööle tantsuõpetajana.
Kuna endal konkreetseid plaane eluks ja piiravaid faktoreid ei olnud, mõtlesin, et lähen vaatan, mis seal mere taga toimub ja kuidas need 2,5 inimest seal elavad. Tegelikkus oli aga kordades ja kordades parem kui ootus. Siis kui näidati kooli, kui sain inimestega natuke tuttavaks, otsustasin, et proovin, vähemalt aasta. Ja nagu näha, aasta kestab praeguseni ja loodetavasti kestab veel.

Millal ja kuidas jõudis tantsimine teie ellu?
Tantsimisega oli kerge, olen puhas Hollywoodi ohver. Vaatasin filmi tantsimisest, siis veel ühe ja veel. Otsustasin minna tantsustuudiosse. Olin juba 10. klassis ega plaaninud sellega tegeleda tõsisemalt, aga kui kool sai läbi, olin juba kindel, et liigun edasi just selles suunas.

Olete väga aktiivne ja osalenud palju erinevatel jooksuüritustel. Kuidas tuli see mõte, et võtta elust nii palju kui võimalik ja elada nii sportlikult?
Mingit konkreetset mõtet à la „elan täiega alates neljapäevast“ ei olnud. Ma lihtsalt teen neid asju, mis hetkel teevad rõõmsaks. Nii juhtus tantsimisega, nii juhtus Saaremaa ja KGga, nii juhtus ka spordiga. Kui mind vaadata kooli ajal või millisena ma Saaremaale jõudsin, siis ei usuks keegi, et ma sportlik olen.
Jooksmisega on veel lihtsam, see on spordiala, mida ma siiralt ei talu. Üldse ei meeldi see. Aga see ongi selline asi, mida ma vahel teen, et panna ennast tööle-tööle. Kui võtta minu elu: rühmatreening on hobi, mis samas on ka töö, programmeerimine ja IT valdkond üleüldse on ka hobi, millest sai töö. Kust sellises maailmas, kus sa teed ainult seda, mis meeldib, tahtejõudu saada? Kunstlikult kasvatan, mida teha …

Olete täna treener Fitlife´is. Mida see teie igapäevaelu jaoks tähendab?
Treeneri roll on hea energiaallikas. Peale trenni on tunne alati parem kui enne ja nagu tihti ütleb üks tark inimene: „Saksamaal teadlased tõestasid, et isegi matemaatika tulemused on paremad, kui enne sporti teha.“ Olen täitsa kindel selles, vähemalt minu suhtes see on väga õige.

Kuidas jõudsite tantsimise juurest robootikani ja millega selles valdkonnas täpselt tegelete?
Robootikani jõudsin alguses ajutiselt, kui pidin endale programmeerimise tunnid võtma. Siis see ala hakkas meeldima nii väga, et kiiremas tempos võtsin kõik kättesaadavad koolitused ja kursused. Ühesõnaga, nagu paljud asjad minu elus, lihtsalt kasutasin võimalust, mida elu ise annab. Hetkel tegelen väikeste koolilaste (1.–4. kl) robootikaringiga ja 4. klassi programmeerimisega.

Mida teie robootikatundides õppida saab ja mis robotiplatvorme (EV3, Edison, Lego NXT) kasutatakse?
Ringis kasutame LEGO platvorme: WeDo, vahel EV3 ja viimasel ajal just turule tulnud Spike.

Millistel võistlustel ja üritustel robootikaringi lapsed osaleda saavad? Millised on tulevikuplaanid tantsu- ja robootikaõpetajana?
Hetkel olen lastega osalenud vaid First LEGO League Jr’is, tulevikus aga plaanis suurendada võistluste arvu. Hetkel kasvame koos lastega selles suunas, vanemate kolleegide kogemusi vaadates ja selle baasil õppides.
Oma tantsuambitsioonid praegu panin kapi peale, äkki kunagi on rohkem aega ja tahtmist sellega tegeleda. Hetkel rütmikatunde mul piisab ja ma hea meelega jätkaks just selles osakaalus.