üles
Neljapäev, 28. märts 2024
YoutubeFacebookInstagram

Otsi

Sisesta otsitav sõna...
...või sind huvitav kuu:

Artiklite sarjad

Rubriigid

Valdkonnad

Õpilaste sünnipäevad

28. märts

29. märts

30. märts

31. märts

1. aprill

3. aprill

4. aprill

Töötajate sünnipäevad

30. märts

31. märts

Arvamus, avaldatud 14. veebruar 2020, vaadatud 3037 korda, autor Siret Liiv, lapsevanem
„Usalda oma last,“ ütleb Siret Liiv Autor/allikas: Gunnar Laak / Saarte Hääl

Aasta 2020 on meie peres lõpetamiste aasta. Koolide lõpetamise aasta. Meie esiklaps lõpetab ülikooli. Pere keskmine teeb lõpuspurti gümnaasiumis ja pesamuna jätab hüvasti põhikooliga. Ja mina ise ... mina isegi peaksin sügiseks järjekordse kooliga ühele poole saama. See viimane fakt ei oma antud loos tegelikult vähimatki tähtsust. Mõtteid on mul palutud mõlgutada eelkõige just selle lapse osas, kes kevadel gümnaasiumi lõpetama hakkab. Paluti mõtiskleda enda tunnetest sellega seoses.

Kui meie tütar 12. klassi lõpetas ja pealinna minema hakkas, küsis ta minult, miks ma ei nuta, et ta kodust ära läheb. Ei, ma ei ole kaugeltki see lapsevanem, kes mõtleb rõõmustades, et lõpuks ometi on kodus üks suu vähem toita. Ma lihtsalt teadsin, et ta saab hakkama. Ja nii ütlesingi talle, et nutmiseks pole põhjust, sest ta on minust vaid telefonikõne kaugusel. „Anna märku, kui mind vajad, ja juba mõne tunni pärast olen kohal.“ Ta kasutas seda võimalust ja ma olin kohal, kui ta seda vajas.

Toona, kui tütar oli oma elu iseseisvumise lävel, mõtlesin ma, et tema pärast pole vaja muretseda. Küll aga kartsin juba ette aega, mil vanem poeg peab kodust eemal ise majandamisega hakkama saama. Elu näitas meie perele, et mu liigvarajane, küll hästi varjatud, aga siiski tegutsev paanika, oli asjatu. Poja iseseisvumine tuli varem, kui plaanisime, ja ta tõestas, et mees saab hakkama. Ja saab hästi hakkama. Ütlen mees, sest poisi tegi temast vaid vanus.

Tulles tagasi 128 päeva pärast lõppeva kooli juurde – mida mõtlen või tunnen ma täna, just praegu? On kummaline käia e-koolis kontrollimas 19aastase täismehe puudumisi ja hindeid. Ma mõistan täiesti, mida ta tunneb, kui ema liiga palju mingite asjade osas oma küsimustega pinda käib. Tema tunne, et teda ei usaldata, on igati õigustatud. Jah, arusaadavatel põhjustel pean ma emana neid asju küsima. Ma ju muretsen. Ma ju tahan oma lapsele parimat. Kas ta ikka teab, et olen valmis teda aitama? Kas ta mõistab, kui palju lõvi minus tegelikult peidus võib olla, kui küsimuse all on minu laps, tema au ja uhkus?

Ma tean oma lapse südamesoovi. Ma tean, mis on tema kirg. Ma tunnen teda. Ma tean, mis on tema võimed. Seetõttu ei oota ma temalt mitte midagi ületamatut. Ma ei vaja medalit lõpuaktusel. Ma ei vaja suurepäraseid hindeid. Ma vajan vaid teadmist, et minu torkimine ja pidev küsimine ühe või teise asja kohta annab tulemuseks selle, et suvel saab ta kergemalt hingates öelda: hea on, et pingutasin. Vabadus võis tunduda mõningail päevil kohati kättesaamatu. Ütlen vabadus sellepärast, et selles vanuses võivad mõned tavalised kohustused piirata.

Lapsed tahavad sel eluperioodil kõrgelt lennata. Tahavad minna ja olla sõltumatud. Emale on lastest lahti laskmine paras pähkel pureda. Enda taltsutamine, et ei loeks moraali, et ei kontrolliks liiga palju, ei ole lihtsate killast. Emana kipud ikka hädaldama vähese uneaja pärast. Muretsema selle pärast, kas laps on ikka söönud. Pabistama autosõitude ja pidude pärast. Eriti perioodil, mil peaks keskenduma oma tuleviku väljavaadetele. Ja siis sellele, sellele ja veel sellele ... Stopp! Hinga! Ta saab hakkama! Sa tead seda!

Hingan! Ja ütlen endale – täna, 128 päeva enne poja lõpuaktust püüan ma usaldada oma lapse oskust aega planeerida. Usaldada tema oskust olukorda hinnata. Uskuda tema võimekusse sooritada kõik eksamid just nii, et nendes on täpselt nii palju, kui tema sel hetkel suudab anda. Ja mina usun koos temaga, et olgu lõputunnistusel 5 või 3, igal emal-isal on igal juhul põhjust lõpuaktusel silmanurgast uhkusega pisarat pühkida ja öelda koos – ME SAIME HAKKAMA!

„n päeva lõpetamiseni“ on artiklite sari, kus asjaosalised mõtisklevad selle üle, mis neil enne lõpuaktust südamel ja mõtetes on.

Siret Liiv, lapsevanem
Jaga: Twitter Facebook Leia meid Instagramist!

Kuulutused

Galerii