Olen päriselt Saaremaa naine. Kasvasin maal vanaema juures. Koolis käisin Võhma 7-klassilises koolis, mis asus meie kodust 6–7 kilomeetri kaugusel. Kuna kooli juures oli ka internaat, siis viidi meid igal esmaspäeval õega internaati (mitte autoga, vaid hobusevankriga) ja koju saime alles laupäeval. Sel ajal oli ka laupäeval kool ja alles pärast tunde saime koju. Ei olnud sel ajal mingit klassiööd, koduigatsus oli nii suur, et läksime jooksuga, nii ei olnudki see tee nii pikk. Kodus oli vanaemal alati tehtud pannileib (mida ei anna võrreldagi sellega, mida praegu Rae poes müüakse) ja vaarikavarretee. Seda teed tegi vanaema nii, et tõi aiast värskeid vaarikaoksi, lõikas need katki, pani kannu sisse ja kallas kuuma vee peale. See lõhn on mul tänaseni meeles, see meenutas kevade lõhna ja tee oli oranžikaspunane.

Kui maalt ära tulin, läksin tööle Kuressaare Tarbijate Ühistusse, kus vend juba töötas. Esimene töökoht oli Pikal tänaval õllelaos. Olin laohoidja. Sel ajal toodi meile õlut Sakust, hiljem, kui Saaremaa Õlletööstus juba valmis sai, läksin sinna üle. Tööpäevad olid väga pikad, sest nõudlus Saaremaa õlle järele oli suur. Kui liinil juhtus mingi rike, venis villimine järgmise hommikuni. Läksin koju, päike tõusis. See oli ilus aeg.

Hiljem elasin Haapsalus, ka seal töötasin Tarbijate Ühistus, algul sekretärina, hiljem kassapidajana. Kuna sel ajal ei olnud arvuteid ega koopiamasinaid, tuli kõik materjalid käsitsi trükimasinal trükkida. Tegin läbi masinakirjakursused ja samal ajal õppisin ka õhtukoolis. Elasin Haapsalus kuni pensionini. Olen see õnnelik, kes sai pensionile 55-aastaselt. Mulle kingiti õmblusmasin. See oli väga suur asi, sest oli talongide aeg ja poed olid kaubast tühjad.

Kuna nüüd oli palju aega, hakkasin õmblema, algul oma lastele, hiljem endale. Õmblemine on mu hobiks jäänud tänaseni, nüüd juba taaskasutusmaterjalidest.

Kui olin 10 aastat kodus olnud, tahtsin uuesti tööle minna, aga siis oli aeg, kus ei võetud enam viiekümneseidki, mina olin aga juba 60+ ja mind ei tahetud kusagile. Siis sain kokku oma klassiõega, kes töötas KGs, ja tema kutsus mind koolimajja võimla koristajaks. Ma tulin ja Heimar Põld (tollane majandusala juhataja) võttis mind tööle ja siin ma nüüd olen.

Oleksin võinud juba ammu koju jääda, aga kui pojapoeg tahtis näitlejaks õppima minna, jäin tööle, et teda nii palju kui võimalik toetada, kuna Tallinnas oli õppimine kulukas. See oli õige otsus, sest Reimost sai väga hea näitleja. Tema tuntuim roll on filmis „Võta või jäta“, kus Reimo Sagor mängib peaosa üksikisana. See tema üksikisa roll paneb mind alati nutma, sest see on nii … eluline. Ta mängis ka „Mustas alpinistis“, kus tema mängitud tegelane jääb lumelaviini alla ja tuuakse koju tagasi kirstus.

Arvan, et minu „visioon“, nagu meie koolipoisid ütlevad, on kenasti korda läinud ja täidetud. Kuna mul kodus rohkem peret pole kui ainult abikaasa ja koer, kes on mõlemad majapidamistöödeks hästi välja õpetatud, siis võin mina koolis tööl edasi käia, sest siin makstakse koristamise eest isegi palka, aga kodus ei juhtu seda kunagi.

Kui keegi mul närvi „mustaks“ ajab, siis lahendan ristsõnu ja see on üks ütlemata mõnus tegevus.

Meie aga soovime kogu kooliperega armsale Vaikile palju tervist ja ikka särtsu sõnadesse ja tegudesse! Palju õnne suure juubeli puhul!