Ilmselt keegi müksas Jumalat hetkel, mil ta igale hingele Maa peale kehastumiseks jumaliku sädeme kaasa andis. Sest Leelol on neid sädemeid saja inimese jagu! Ja need sädemed purskuvad tema silmist, suust, kätest ja jalgadest, vähemalt igal sel hetkel, mil mina temaga kohtun! Ilmselt on sädemete ilutulestik ka tema südamest ja peast, sest maailm hakkab särama, kui tema välja ilmub ning asjad hakkavad juhtuma! Võib olla on tal mingi salakanal selle sädemete allikaga, sest see sädemete tulv on püsinud muutumatuna sellest hetkest, mil mina teda tunnen. Ja see hetk on ilmselt poolest sajandist kaugemal!

Reisil Egiptuses

Ma usun, et nii mõnigi neist sädemetest on minu poole langedes andnud minulegi indu. Näiteks Kajari juubelil ennastunustavalt Leeloga tantsu vihtudes või tema jälgedes defektoloogiasse pürgides või tema järel kadrisanti joostes!

Ilmselt soovist mitte temast maha jääda, proovisin ka mina kätt draamakunstis. Tunduvalt väiksemas areaalis muidugi! Aga pannkoogipühapäevi ei oleks ilma temata olnud!

Irene, lapsepõlvesõbranna

Abruka lugusid etendamas. Foto Saarte Hääl

Mis puudutab Leelot, siis võib teda iseloomustada nii: sõbralik, lahke, vastutulelik, abivalmis. Kui kedagi on oma sõbraks võtnud, siis see ka sõbraks jääb. Peale selle: oma tegemistes kirglik, alati entusiastlikult kaasa lööv ja enamasti heatujuline, mis tähendab vist seda, et teistele pole vaja oma paha tuju näidata. Igati mõnus kambajõmm, kellega koos läheks luurele küll!

Lea, kolleeg Saaremaa Teatrist

Leelo on väga hea õpetaja. Mule meltip logoped. Mulle meeldib logopeeti juures gäia. Leelo on maailma parim õpetaja. Saa oled nii hea õpetaja, et sa aitad teisi lapsi, see on nii tore.

Logopeedilise õpiabi õpilased

5 ja 5 – 5 ja 5 – oi kui head hinded ... Nii ma mõtlesin, kui hakkasin meie armsa Leelo viiekümne viiendaks sünnipäevaks kirjutama. Ma mõtisklen pisut selle arvu üle.

Viiskümmend viis – selline summa rahas, seda pole loomulikult kuigi palju. Viiskümmend viis aastat kogu inimkonna ajaloos – vaid piisake ookeanis.

Aga inimese elu-eas?

Piibel ütleb: „Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära.“ (Ps 90:10)

Nüüd tulevad juba hoopis teised mõtted …

Lapsele või noorukile on viiskümmend juba tohutult palju – vähemalt viiskümmend aastat küll. Vahel võib kuulda ka mõne teismelise suust: „Oh, ta on nii jube vana, juba kaheksateistkümneaastane!“

Jah, tegelikult nii ongi!

Mäletad, Leelo, kui ise olime veel „igavesti haljad palmid“ – seitseteist, kaheksateist. Ja siis, kui räägiti, et keegi tähistas viiekümnendat juubelit – oh, kas nii palju aastaid on üldse olemaski …

Aga aastad tulevad ja vahel tundub, et nad ei käigi jala, vaid lendavad – ja aina kiiremini … Üsna varsti saime teada, et null või viis mõne arvu taga tähendab midagi … aastate kuhjas rõõmu, naeru, valu, kurbust, pisaraid, kogemusi, elutarkust …

Kuid ometi – 5 ja 5 – see tähendab ju head. Rõõmustasime alati, kui selliseid hindeid saime!

Ja ka nüüd tasub rõõmustada. Viiskümmend viis aastat Leelot – lausa LEELOTAMIST! Sellest palju aastaid oleme Sind tundnud kui ääretult toredat inimest – naist, ema, õpetajat, lavapartnerit, reisikaaslast … Mitte ühtegi nendest hetketest selles viiekümne viies aastas ei mäleta, mis oleks mõru või kibe. Ei – kõik oli super, hindele 5 ja 5 … Ja meil on ehk veel minna aastakümneid koos – kui lubatakse ...

Hannes, üks „igavesti haljastest sõpradest“

Leelo on lõbus, optimistlik, empaatiline, rõõmsameelne, naerusuine, muretu, energiline, väega naine, kiire pööruga, töömesilane, paljudele lastele abiline, laia silmaringiga, humoorikas, positiivne naerupall, tegutseja. Leelo läheb läbi tulest ja veest.

Kolleegid KGst

Kolleeg Piretiga uisutamas

Meie Leelo
Kes kõnnib majas rõõmsal sammul,
silm särab, lastekari kannul?
Ta töötab nii, et et suu on vahul,
foneemitajuga ta pole rahul.
Tööd armastab ta, mida teeb,
ei ole ind tast raugen´d veel.
On iga laps ta prioriteet,
peab selgeks saama emakeel!
See on me Leelo – logopeed,
kes eripedagoogi tööd ka teeb.
On alati tal rõõmus meel
ja jutulõnga ketrab keel.
Tal süda soe ja nakkav naer,
tujutõstmine pole mingi vaev.
On Leelos palju ande varuks,
ta näitlemine oli maru-
kõik rollid kandis hästi välja,
pea alati sai palju nalja.
Ta entusiasm on imekspandav
ja poleks kahju talle anda
kõik tähtsad tiitlid, mida veel
ta seni pole kandnud teel.
Pea püsti, armas Leeloke!
Suurt õnne Sulle soovime!
Et rõõm ei Sinust raugeks eal
ja tervis hästi vastu peaks!

Piret

Leelol on alati kaasas hea tuju, lõbusad lood ja nakkav naer. Leeloga koos vaikuses istumine on välistatud, sest tal on alati mingeid teemasid arutada ja naerda saab temaga koos samuti palju. Särasilmne, väga kaunis naine. Heatahtlik, sõbralik ja rõõmsameelne.

Diana, Liisi ja Liina, tugikeskuse Amare naiskond

Pisike Kristin!

Minu kallis ristiema, kellega koos samas majas töötada on suur rõõm. Tädi Leelo on aus ja ei jäta oma arvamust ütlemata. Tal on hea ja lahke süda, ta mõistab ja kuulab ning annab nõu. Ka logopeedi töös tulevad kõik tema plussid välja, ega muidu lapsed tema juurde nii hea meelega läheks.

Tädi Leelol on naeratus alati näol ja tema naer on juba kilomeetrite kauguselt kuulda. Olen kuulnud, et naermine muudab inimese 10 aastat nooremaks, see selgitab nii mõndagi ja tänase juubilari vanusenumber pole üldse nii lihtsasti ära arvatav. Palju õnne, kallis Leelo!

Kristin, ristitütar

Poeg Mardiga

Kui palutakse iseloomustada oma ema, siis seda on ühelt poolt teha lihtne, kuid samas ka nii keeruline. Lihtne on ju öelda, et minu ema on maailma parim ning toredaim, kuid need sõnad tunduvad kuidagi mitte piisavad ilma reaalsete lugudeta. Seega parem oleks vast tuua paar näidet sellest, kui armas minu ema on.

Kui mul sõbrad on Saaremaal külas käinud, siis teeb ema meile alati muffineid. Ta ise küll ei tea seda, aga see tava on saanud üsna tuntuks minu sõprade seas. Selle kaudu on Leelo muffinid ka paljudele meelde jäänud ning tihti, kui räägin oma emast mingi loo, siis küsitakse, et millal muffineid jälle saab ning kuidas tal läheb. Ning kui olen sõpradega väljas olnud ema sünnipäeva ajal, siis oleme tema terviseks ka alati klaasi tõstnud. Selline väikene, kuid armas tegu on inimestele hinge pugenud.

Veidi kaugemast minevikust tuleb mulle meelde ka see, kuidas me emaga põhikoolis vene keelt õppisime. Kannatlik õpetaja, nagu ta on, istus ta tunde minu kõrval ning aitas mul meelde jätta lõpututes kogustes luuletusi ning sõnavara. Ning kui mulle kuidagi mingi sõna või lause ei tahtnud meelde jätta, siis ta mõtles välja süsteeme, kuidas seda ikkagi saavutada. Vene keelt ma selgeks ei saanudki, kuid näiteks Gruusias sain oma tagasihoidliku oskusega täitsa hästi hakkama ning olin meie pingutuste üle täitsa uhke.

Neid lugusid on lõpmatult palju ning ma olen ilmselt rohkem suutnud ära unustada, kui mul kunagi võiks meeles olla, kuid see jätab ainult võimaluse luua uusi lugusid koos – nagu näiteks see, kui me täna käisime koos Fotografiskas ja pärast maiustasime minu sõbra tehtud jäätisega! Kallis Ema, aitäh sulle kõige eest! Õnne, jõudu ja jaksu ka edaspidiseks! Sinu Mardikas

Mart, poeg

Niisiis, armas sõbranna, ega polegi muud lisada, kui et olgu Sinu elus palju vahvaid sündmusi ja palju vähem draamasid!

Kirjad korjas kokku eluaegne sõbranna Kaja Puck.