Piia, Oskari ja Preili Päevalille vastsündinud lillelaps, oli oma õnnelikes lapseaastates kõige säravam päevalill.

Oskar oli samuti, isegi stressirohkest isadusperioodist hoolimata, tohutult õnnelik. Poiss – või nüüd juba mees – oli õppinud kergemat söögipoolist tegema ning isegi autoload sai mees tehtud. Keegi pidi ju väikest maimukest lasteaeda viima. Preili Päevalill aga ei tundnud ennast just kõige paremini. Ärge nüüd valesti aru saage, naine armastas oma perekonda. Ta oli kiindunud oma perekonda ja eesti keelde, mis oli tema kutsumuseks alati olnud. Päevalill nautis hommikuti enda maailma ärkamist, enda perega iga päev uutele seiklustele ja katsumustele vastu astumist, kuid armastusest hoolimata oli Preili hinges omamoodi tühjus.

Pärast mitmeid magamata öid, kui sõbakestki silmale saada oli võimatu, mõistis naine, et tunne, mis teda haaranud on, on tahe kuhugi minna ja maailma näha, elada täiel rinnal.

Just sel ööl, kui naine omaenda mõtetest juba peaaegu nutma puhkemas oli, vajutas keegi alla ukselingi. Päevalill tõmbus ehmatusest krampi, kui uks vaikselt lahti liikus. Vaikselt imbus tuppa tume kogu, kapuuts peas. Too vari liikus lähemale ja lähemale. Päevalill ei kannatanud enam teadmatust ning tõmbas olevusel kapuutsi peast. Kujuta aga naise ilmet, kui selgus, et tegemist oli Oskariga, kes lihtsalt hilja peale oli jäänud!

Preili tundis muidugi suurt kergendust, kui ta nüüd juba Oskari, mitte mingi vaimuga ühes toas viibis, kuid mehe silmis oli siiski mingi ärevus. Oskari käed trummeldasid närviliselt. Üks higipiisk oli mööda ta põske jooksma pääsenud. Mees kogus ennast ja ütles:

...