Luulet Valgepea Merikotkalt

Kui edeneb, siis edeneb. Kui ei edene, siis küll kord edenema saab.

Mul vahest mõni mõte,
mis pähe kinni jääb.
Ma loodan, et ära ta lääb,
ju sellekski on mõni võte.
Ma silmitsen mustlinde –
linde kes nii mornid – nii pinges.
See kraabib mu hinge.
Sa istud seal oksal ja põrnitsed mind,
Sa panid peale.
Ootad.
Vaatad.
Oma olemusega Sa innustad mind, lind.
täpselt see, kuis Sa linnutad, lind.
Lind
Vaatad mind.
Nii väike, must ning hirmutav, lind –
kuid Su hing? Lind, Su hing...

***

Hallilembene sügistuul,
tuul, mis lehed puhub puult.
Tal susikarva hõng on suus
kui ta teeb oma tööd – 
teeb tuult.
Miks tundub kõik hall,
nii niiske ning jahe?
Peagi maas on esimene hall.
Suvi on ära tõusnud – 
oma sügiskuues on ta lahe.
Hallilembene sügistuul,
tuul, mis jutu puhub suust.
Tal seljas susikarvast kuub
kui ta tormab keset ööd – 
teeb tuult.

***

Küll iga tundel kord
omad tunded tunneb.

***

Vahest tundub,
et oled ainus.
Vahest vaid tundub,
nii endale vaid tundud,
ole mureta – olen ka nii tundnud.
Lõpuks see nii vaid tundus,
kui tabab kainus.

Tollal veel kõiki tundeid ei tundnud,
iga tunne oli omaette tundmus,
kõiki tundeid pole keegi veel tundnud.
Iga uus tunne on omaette sündmus.

***

Igal tundel on oma tunnel –
iga tunnel läbib oma tunde.
Igal tundlal omad tunded,
ning mõne läbimiseks kulub tunde.

***

Kõige aeglasem,
kasvõi natuke proovib – 
lööb elus läbi.

***

Astelpajurull,
ma olen täna katki.
Kurb ja nutune.