Heivi Pajussaar, algklasside õpetaja, nagu teda täna sajad õpilased ja lapsevanemad teavad ja mäletavad, asus meie koolis valitud erialal rakkesse 1982. aastal, olles eelneva paari aasta jooksul andnud matemaatikat. Niisiis sai Heivi päris „oma” esimese klassi. Õpilased olid Heivi meenutuste järgi rahulikumad praegustest, aga koolipoiste tempe, mis pahandused kaela tõid, tehti ka siis. Heivi meenutab: ”Klassis oli üle 30 õpilase. Käisime ühe klassiga kolhoosipõllul kartuleid korjamas. Üks poistest oli kodus isa tagant suitsupaki taskusse pistnud ja pärast tööd ei läinud osa poisse mitte koju, vaid suitsu proovima. Hiljem pahandust kui palju, kuid usun, et enamikule nendest poistest oli see esimene ja ka viimane kord suitsetada.”
Rohkem aga noist tempudest on meelde jäänud tegusad noored. Igas Heivi klassis tegutses rahvatantsurühm, osa võeti pühapäevamatkadest ja elu kees. Laseme veel Heivil meenutada: "Nende 14 aasta jooksul, mil ma siin koolis töötasin, käis minu käe alt läbi viis lendu lapsi. Nendest on saanud õpetajaid, ehitajaid, piirivalvureid ja palju teisi tegusaid inimesi. Soe tunne tuleb südamesse, kui juhtud lugema mõnda tuttavat nime ajalehest, nägema telerist mõne endise õpilase nägu või kuulma nende tegemistest.”

Kolleegina tundus Heivi vana rahu ise, kõik kuidagi sujus tema käe all, kõik tema klassi õpilased eristusid südamlikkusega ja torkasid silma heade kommete poolest.

Heiviga samal aastal Kuressaare Gümnaasiumisse (tollal siis Kingissepa II Keskkooli) tööle tulnud noored algklassiõpetajad (kaks verinoort plikat, nagu nad endid nimetasid) Ülle Jasmin ja Merle Tustit saatsid sellise meenutuse-juubelitervituse: ”Tutvusime õpetaja Heivi Pajussaarega oma esimesel tööaastal tollases Kingissepa 2. Keskkoolis. Tulime ühel aastal kooli algklasside õpetajateks. Õpetaja Heivi Pajussaar sai siis 1. klassi.

Õpetaja Heivit iseloomustab töökus ja sihikindlus. Ta oli koolis alati rõõmsameelne ja lahke.

Õpetaja Heivit meenutades tulevad kindlasti meelde tema rahvatantsurühmad. Õpetaja Heivi toimetas vaikselt ja rahulikult oma klassidega, aga kui oli vaja kooli kontsertidel esineda, siis Heivi tantsulapsed olid alati laval ja rõõmustasid vaatajaid kauni tantsuga.

Soovime juubilarile tugevat tervist ja palju õnne suure juubeli puhul!"

Usun, et keegi ei vaidle, kui väidan, et enda tööd saab hästi ja südamega teha siis, kui „tagala on kindlustatud”. Kõik see arm ja hool, mis Heivi kodustele jaganud, tuleb nüüd ringiga tagasi. Heivi pere iseloomustab teda nii:

"Ema, Vanaema ja Vanavanaema suure algustähega. Tema ütlus oma lastele oli, et igaüks kasvatab oma lapsi ise, kuid kunagi pole olnud probleemi lapsed vajadusel tema juurde jätta. Tänu tema töökohale said lapsed palju kaasa reisida mööda suurt Venemaad nii kaugemale kui lähemale. Ta on suutnud mängleva kergusega ohjata kaheksat rüblikust lapselast, sisustades nende lapsepõlvesuved kõikvõimalike kaasahaaravate ettevõtmistega – palli täpsusviskest talendiõhtuteni välja. Õigele vanaemale kohaselt ei jäta kedagi külmaks tema pannkoogid ja lihapirukad ning suvist mustikasuppi meenutavad needsamad kunagised rüblikud tänaseni. Õpetajaliku lähenemisega kuulab ning annab nõu ja soovitusi, kuid lõpplahenduseni laseb sul endal jõuda – andes nn näljasele õnge, mitte kala. Ta suudab hõlpsalt ajaga kaasas käia ja nii hoiab nooruslik vanavanaema vajadusel lastelastelaste kasvamisel silma peal just Skype´i vahendusel."

Oh, antaks meile kõigile sellist vitaalsust ja teravust kaheksanda elukümne alguses!!!

Kogu koolipere soovib Heivile palju tervist ja ikka rahulikku ja rõõmsat meelt! Palju õnne Sulle, armas Heivi!