Täna, 24. veebruaril saab Eesti Vabariik 100-aastaseks. Me oleme selle ajaga saavutanud palju. Arvestades meie riigi väikest rahvaarvu, oleme tõusnud arvestatavaks väikeriigiks terves maailmas, eelkõige e-riigina. Küll aga esineb meil ka palju puudusi.

Üheks suureks probleemiks Eestis on tänapäeval kindlasti keskmise eluea tõus ning negatiivne iive, kuid ka elanike kolimine maalt linna, mistõttu maaelu on vaikselt välja suremas. Nii võib öelda ka saarte kohta, kuna noored lähevad mandrile edasi õppima ning hakkavad seal vaikselt oma elu rajama. Kohati seetõttu, et Saaremaal on madalamad palgad ning väiksem tööturg kui mandril, kuid ka suuresti seetõttu, et puuduvad meelelahutamise võimalused. Miks elada merega piiratud Saaremaal, kui on võimalus minna ning jääda mandrile, kus kõik vajalik asub käe-jala kaugusel? Pealegi on tüütu ja pika autosõidu vahel vaja veel pikkades praamijärjekordades oodata, eriti hooajal. Vahel aga juhtub nii, et ei saagi koju, kuna meri möllab liiga tugevasti ning praamid seisavad uhkelt kai ääres puhkamas.

Miks aga pole siiani suudetud ellu viia ideed, mida on planeeritud 19. sajandist peale? Jah, jutt käib mandri ning Muhu vahelisest sillast. Miks targad riigipead lubavad kord üht ning teine hetk räägivad vastupidist juttu? 21. sajandi algusest on poliitikud lubanud silda ning see teema on aastakümneid olnud aktuaalne, kuid siiani pole suudetud ühtegi ideed ellu viia. Miks raiskab riik raha mõttetute desertööridest korruptantide peale, soetades kõrge hinnaga kaks närust praami, kui oleks olnud võimalik lasta Leedol ajada oma rida ning investeerida praamide asemel raha silla ehitamisse. Väidetakse, et asi seisab suuresti keskkonna „armastajate“ taga, kuid tänapäeva maailmas on igale probleemile lahendus.

Mina isiklikult näen silla tulekuga helgemat tulevikku Saaremaale ning saarte rahvastiku arvu tõusu, tänu millele areneks Saaremaa infrastruktuur ning kasvaks turism, rääkimata saarlaste rahulolust.

Head vabariigi aastapäeva!