President Meri ütles, et oma riigi eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi. See tähendab, et lisaks põliseestlase rahvuslikule identiteedile tuleb rajada see tee ka neile, kelle enda või kelle vanemate sünnimaa jääb riigipiiridest välja. Oleme rahvana saavutanud tolerantsuse muukeelsete vastu. Riik on nõustunud, et vene keelt kõnelevad lapsed peavad saama oma koolid. President Kaljulaid on lubanud koos kantseleiga kuuks ajaks Narva kolida, et integreerida sealset elanikkonda rohkem meie ühiskonda. Erinevad organisatsioonid hakkavad järjest rohkem pakkuma võimalusi eesti keelt teise keelena rääkivatele noortele õppida eneseväljendust. Üks selline assotsiatsioon on Eesti Väitlusselts, mis viis Tallinnas läbi väitlusturniiri nii eesti, vene kui inglise keeles, mis tähendab, et eesti õpilastel oli võimalus väidelda vene noortega inglise keeles.

Ma usun, et noored ongi Eesti ja kõigil meist on vähemalt üks Eesti. See on panus sellesse, milline näeb välja tulevik. Minu riik on arutledes arenev, demagoogiavaba ja aus. Minu Eesti seob erinevatest kultuuridest inimesi, et anda endast midagi väikest ja uut. Ma ei arva, et meie kultuur või keel on hääbuv, sest eestlaste vägi ei lase sellel kaduda. Tänastest noortest on saanud seljakotirändurid, kes värskeid kultuurisõõme ninna saades võivad kaotada välismaal küll ajataju, aga mitte kunagi seda, kuidas lõhnab kevad kodumaal või kui maagiline on esimene lumi. Erinevaid kultuure tundma õppides saame isegi vähema vaevaga aimu sellest, kui hea meil oma riigis elada on ja kuidas meie esivanemate pärandus on meile suurimaks väärtuseks.

Nii nagu igal noorel, on igal emal, isal, vanaemal ja vanaisal oma Eesti. See on kas midagi püha, mõni tunne, mälestus või lapsed. See on põhjus, miks mitte minna põlvkondade kaupa otsima õnne väljastpoolt Eestit. Ma arvan, et see on põhjus, miks kasvatada oma lapsi kodumaal. Vanavanemate pärandus, rahvalaulud ja -tantsud, on kuld, millega tänased noored üles kasvavad, ja mul on hea meel, et selle kasutamiseks on riik valmis toetama suursündmusi, nagu laulu- ja tantsupeod. Kui ma veel päriselt ei osanud kirjeldada, mis on ehtne eestlase tunne, siis eelmise aasta suvel toimunud noorte tantsupeol sain tunda midagi tõeliselt sarnast. Ma nägin noori, kes olid tulnud Eestisse vahetusõpilasteks, tantsimas ehtsat "Oiget ja vasembat", ja ma mõistsin, et tegelikult ei ole vahet, kui kaua on inimene Eestis elanud või õppinud, sest kui ta näitab piisavat huvi üles eestlaste ja Eesti riigi vastu, siis on ta käes tükike sellest maast.

Eesti riik on osake rahvast ja rahvas on pusletükid Eestist. Kui miski saab päriselt sinu omaks, siis hoolitsed selle eest hoopis teise pilguga. Ma näen seda ka nendes noortes, kes pole siin sündinud, aga kellele on Eesti koduks saanud. Oleme väge täis rahvas ja mulle meeldib mõelda, et süstime seda väge iga "terega" edasi ka neile muukeelsetele, kes on võtnud osakese riigist enda kätesse hoida.