Eestimaa ja Eesti Vabariik. Ühe vanus ulatub aastatuhandetesse, teise vanus saja piirile. Aga ka see on vanus, inimese eluiga arvestades. Teame, mida selline vanus tähendab inimeseks olemise teel, teame, mitte läbi enda kogemuse vaid teadmise, et see on võimalik. Mida see tähendab aga ühe vabariigi puhul? Tähendusi saab anda mitmeid ja mitmeti ja mitte ainult vanust silmas pidades. Ma arvan, et Eestimaal elamine on oluline mulle, eestlasele, pojale, isale. Eestimaa ja Eesti Vabariik.

Kunagi, kaheksakümnendatel, olin siis teie vanune, pean silmas praeguseid gümnasiste, mõtlesime, keskkooliaegsed sõbrad omavahel, et küll oleks äge, kui meie linn, tolleaegne Kingissepa, saaks tagasi oma kunagise nime, Kuressaare. See pisikene unistus tundus nii ilmvõimatuna, et oli lausa kordades uskumatu see, mis mõned aastad hiljem toimuma hakkas. Ja see, mis toimus, oli tarkuse, heade mõtete ja ühtsuse koondumine üheks võimsaks energiaks. Iga pirg või küünal kustub kunagi, aga peab olema jõudu, et süüdata uus, mis veelgi eredama leegiga lahvatama lööks.

Kuidas siis hoida seda tuld erksana?

Tarkusega, sellega, mis kuskilt kaasa antud, sellega, mida koolis lisaks saab. Koolipoisina tabasin end vahel mõttelt, eriti siis, kui mitte just kõige lemmikumas aines kahe olin saanud, et miks mulle selle õppeaine õppimist vaja läheb, elus pole mul sellega midagi peale hakata. Ega olegi jah, tunnistan ausalt, ei olegi. Aga see, miks seda õppida tuli, sellest sain kahjuks aru alles siis, kui juba mehemõõtu täis kasvasin. Kogu selle lühikese loo õppimisest, mida ma ei viitsinud piisava innukusega teha, võtan kokku ühe lausega: õppimine arendab mõtlemist. Ja mida rohkem õpid ja loed, seda targem sa oled. See on tõsi. Keegi tark ja elukogenud inimene, vist Einstein, on öelnud need ääretult targad sõnad: kui te tahate, et teie lastest kasvaksid targad inimesed, siis lugege neile raamatuid. Kui te tahate, et teie lastest kasvaksid väga targad inimesed, siis lugege neile palju raamatuid. Tulevaste lastevanematena jätke see väike tarkus meelde, sest see toimib.

Ja mul ei ole ühtegi erilist annet. Ma olen lihtsalt uudishimulik – selle mõttetera on nüüd kindlasti Einstein öelnud ja kirja pannud, nagu ka järgneva: suurim kunst õpetamise juures on äratada õpilases rõõmu loomingulisest eneseväljendusest ja tarkusest.

Meie riik vajab tarkust just homme enam, sest rumalusega võime kaotada kõik.

Pangem tähele, elagem kaasa, olgem heatahtlikud ja kui kunagi kedagi soovid tänada, siis tee seda esimesel võimalusel, pärast võib olla lootusetult hilja.

On üks lind, kes teab kogu sinu lugu. Kui sul õnnestub teda näha, otsid teda kogu elu. Ja kui sul õnnestub teda veel kord näha ja kui ta su ära tunneb, siis võid olla kindel, et mitte midagi siin elus ei ole juhtunud niisama.

Annaks meile aeg ja enese tahtmine nõnda palju tarkust, et mõne või kümne aasta pärast ei juhtuks nii, nagu Jaan Kross raamatusse “Kolme katku vahel” kirjutanud on: haritud eestlane on nii haruldane asi, et kui ta ka olemas on, peab ta neetult tark olema.

Mulle meeldib asju kirja panna. Kirjutamine on rändamise kõrval parim viis puhkamiseks. Sest nii ühe, kui teise puhul saab mulle osaks ääretu keskendumine, mis mul mõne muu tegevusega mitte kuidagi õnnestuda ei taha. Siit siis üks lugu, millega oma jutule punkti panen.

ON JA KUI SIIS

on ikka vähe sellest mis on juba
on vaja veel ja kohe väga vaja
on vaja suuremat kui ainult tuba
on vaja kohe päris oma maja

ja vaja maja sisse näiteks seda
ja see mis vajad ise veel ei tea
ja kogu selle sisse vajaks teda
ja vaja oleks siis et oleks hea

kui pärast mõtled kõige selle taga
kui aru saad siis aru lihtsalt saad
kui kõik on nii ja enam sa ei maga
kui jalg ei puutu äkki enam maad

siis läheks nii et jala ast on samm
siis astuks kohe väga kindla sammu
siis aru saad mis paju on või tamm
siis enam üldse ühes toas ei tammu

Aarne Mägi, KG, 23.02.2017