Minu lemmikkavaks kogu päeva jooksul jäi 6.b klassi poiste esitatud trikikava. Uskumatuid saltosid ja backflipe täis number ei jätnud ühtegi saalisviibijat külmaks. Tublid õpilased olid esikoha igati ära teeninud.

Enda vanuseastme kohta võin öelda nii palju, et selleks ajaks oli üsna ebahuvitav juba vaadata, sest elemendid kavades kordusid ja midagi üllatavat polnud. Seda hetkeni, mil tuli 12.b klass enda numbrit esitama. Koheselt paistis silma ühtne ja korrektne stiil. Koreograafia oli neil rohkem kui paigas ja tore oli vaadata, et see oli üks etteasteid, kus oli näha midagi teistsugust. Meeletult oli tõsteid ja trikke, üheks minu lemmikuks oli kindlasti seik, kus 3 tüdrukut lae alla visati. Kolm korda järjest grand prix'i võitnud lennukaaslased on igatahes tõestanud enda originaalsust ja omavahelist koostööoskust.

Üks üllatajaid oli minu arvates minu enda klass. Kuna ma ise kavas kaasa ei teinud, oli minu jaoks ka nende progress täiesti võõras. Kuid pean tunnistama, et antud kava oli meeldivalt üllatav. Minu meelest oli täiesti geniaalne imiteerida jõusaali atraktsioone: esitleti rinnalt surumist, kus kangi asemel tüdrukut kasutati ning trenažöör, kus pedaalideks olid inimkäed.

Kui noorima vanuseastme kavade peale mõelda, siis seal oli mul kaks lemmikut. Üheks oli 3.b klass, kellel oli väga äge muusika ja ühtne must riietusstiil valitud. Uskumatu oli aga näha, kuidas nii pisikesed püramiidi teevad ja väga hästi veel. Teiseks lemmikuks oli 3.d klass, kus oli samuti mõnus muusika valitud. Nende kava rääkis erinevalt teistest algklassidest ka publikule loo, mida siis roosa pantri saatel näidati. Ise nii pisikesed, kuid etteasted olid tasemel!

Kui rääkida üleüldisest pildist, eriti võimlast, lisaksin, et publik oli esialgu üsna mage. Kuna klassist oli väga ebameeldiv võistlust vaadata, sest pilt jooksis kokku ja kvaliteet andis samuti soovida, läksin üsna pea laivi vaatama. Natuke imelik hakkas, kui keegi ei elanud nii tulihingeliselt kaasa, keegi ei karjunud vahepeal esinejatele, et nad tublid on, keegi ei vilistanud hea triki korral, oli ainult tuim aplaus. Ning kui mina oma kahe klassikaaslasega karjusime ja hõiskasime vahepeal, hakkasid ümberolevad inimesed meil imelike pilkudega jõllitama. Õnneks ei jäänud selline olukord kauaks ja suuremate vanuseastmete ajaks oli ka teisi kaasaelajaid tekkinud.

Üldjuhul jäin päevaga väga rahule, ma tõesti nautisin igat etteastet ja mul on väga kahju, et see minu esimene kord just nüüd, viimases klassis juhtus. Minule jättis võistlus kuidagi sooja, rõõmsa ja koduse tunde, sest nägin, kui armsad kõik inimesed siin on ja kui ägedad õpetajad siin töötavad. Õpetajate esitatud kava oli ka üks, mis vajaks kohe kindlasti tunnustamist. Siiski loodan, et seekordne võimlemisvõistlus mul viimaseks ei jää ning äkki tuleb kunagi abiturentide poolt kokku pandud number ka vahele, siis saan võib-olla isegi osa võtta.