Otsi
Artiklite sarjad
- Vilistlase vaatepunkt (1)
- Bookstagramid (49)
- Kümme küsimust (4)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
21. november
- Liisa Loorits 3.a
- Stanislav Ihnatenko 2.c
22. november
- Imogen Metsniit 5.c
- Kristelle Kiil 8.b
24. november
- Krister Ivalo 3.a
- Tevin Kaljo 3.a
25. november
- Katreen Sepp 8.c
- Liisbet Sepp 9.b
- Theron Kütt 9.d
26. november
- Brenda Reinmägi 1.c
- Karola Koppel 2.b
27. november
- Brait Orav 6.a
- Daniel Kalaus 3.a
- Kevin Orav 6.a
- Sebastian Mägi 4.b
28. november
- Hendrik Suurpere 8.a
- Jette Saat 1.a
- Sarah-Roosi Rikmann 2.c
Töötajate sünnipäevad
23. november
- Kristiina Piipuu
26. november
- Grete Pihl
28. november
- Maren Aaviste
21. detsembril 2016 toimunud Kuressaare Gümnaasiumi võimlemisvõistlus oli minule esmakordne kogemus – seega ei osanud 25 aastase traditsiooniga üritusele ootusi ega lootusi seada. Küll aga tundus tulevat üks suurejooneline noorte ülesastumine koos arvukate omapäraste ideedega.
Võimlemisvõistlusest hakkasin lõhna ninna saama nädal enne toimumist, kui sotsiaalmeediasse tehti ametlik leht, kuhu lisasid klassid oma harjutamisest pilte. Fotodel leidus nii mõnigi suurejooneline püramiid, mille ehitusteooria võis olla päris keerukas. Samuti oli vahva vaadata, et pilte panid nii algklassid kui ka gümnaasiumi õpilased. Järelikult on tegu tähtsa üritusega nii väiksete kui suurte jaoks.
Olin muidugi eelnevalt jälginud YouTube´ist 2015. aasta kavasid, kuid juubeliaasta jaoks oli sisse toodud palju uuendusi ka korraldustiimi poolt. Nimelt oli väga mugav vaadata võimlemispeo algust otse-eetris, kodus kohvi juues. Lisaks sain hääletada ka oma lemmikklassi poolt veebi vahendusel, kasutades oma isikukoodi. Minu kui naaberkoolist immigreerunud noormehe jaoks oli huvitav kuulata kavadevahelisi tekste, milles toodi välja läbi aastate silmapaistvamad juhtumid, sooritused ja eeskirjad. Praegustest poiste ja tüdrukute ühiskavast, milles on palju ruumi improviseerida, ei osatud 1991. aastal veel unistadagi. Individuaalarvestustest on välja kasvanud miskit loomingulist, inspireerivat ja meeleolukat.
Algklasside ja põhikooli etteasteid jälgisin veebi vahendusel. Silma jäid 9.b kavad, mis olid kohati päris hulljulged, eriti poiste oma. Isiklikult tundub mulle juba tiritamm veidi kõhe, rääkimata tagurpidi saltost. Pisikeste koolilaste puhul ei saa hinnata niivõrd tehnilisi elemente, kui seda, et lapsed proovivad ja neil on lõbus. Täheldasin siiski ühte negatiivset asja ka – klassikaline sirutus, mis peaks lõpetama harjutuse, oli mõnes kavas asendunud tänapäeval popiks saanud dabimisega. Olen veidike selliste lamedate tänapäevastandardite vastu, kuid võib-olla mõni nägi selles palju nalja.
Jõudes gümnaasiumi ajaks saali, ootas mind ees inimestest tulvil võimla, kus polnud ruumi ei istuda ega astuda. Õigupoolest istuda siiski peale paari minutit sain, kuid see väljend kõlas antud situatsioonis päris toredalt. Enim meeldis 12.b kava, mis sai pärjatud ka grand prix´ tiitliga. See oli suhteliselt puhas, täis tegevust ning vaheldusrikas. Ära oli kasutatud mitmest inimesest koosnevaid elemente ning üksikut inimest kukerpallitamas ma ei näinud. Lisaks oli kirsiks tordil osalejate ühtne riietus ja vahetu emotsioon, mis mõjus tugevalt.
Minu kui muusiku jaoks (arvan, et võin end sedapidi kutsuda väljaspool kooli) on alati oluline selliste kavade puhul taustamuusika. Leian, et toimib funky-muusika koos kaasahaarava rütmiga. Samuti ei eelista ma SkyPlus´i edetabelis olevaid lugusid, mis on niigi raadiotes ära leierdatud ja sisaldavad ainult elektroonilisi biite. Eriline lähenemine on kindel plusspunkt. Kahtlusi tekitas ka auhindade jagamisel taustaks lastud lugu, mis jättis mulje, nagu tegu oleks olnud kuskil USA getorajoonis toimunud korvpallivõistlusega.
Hoolimata üksikutest ebameeldivustest, jättis võistlus sümpaatse mulje. Keegi ei saanud viga ning riietuse ja elementidega olid kõik vaeva näinud. Võistluse idee meeldib mulle aga enim – just nii on lootus, et õpilastele hakkab võimlemine ja kehakultuur meeldima. Kuivade tirelite hindamise asemel on võimalus esitada koos klassikaaslastega omaloominguline võimlemiskava. Loodan siiralt, et see traditsioon saab kunagi maha pidada oma 100. sünnipäeva ning ootan põnevusega 2017. aasta võistlust – ehk on minulgi võimalus siis matile joosta.