Minu arutlus koosneb erinevate aspektide kirjeldamisest, miks võiks või lausa peaks iga inimene vähemalt korra elus kodumaalt kaugemale reisima. Kaalutlen erinevaid põhjuseid, tuginedes peamiselt enda kogemustele ja nendest sõltuvale arvamusele.

Nagu ütles Saint Augustine oma lauses: ’’The world is a book and those who do not travel read only one page’’ (tõlge: maailm on nagu raamat ja need, kes ei reisi, loevad ainult ühte lehekülge sellest), on reisimise peamiseks eesmärgiks iseenda harimine nii silmaringi avardamiseks kui ka konkreetsete teadmiste kogumiseks. Ei ole kahte ühesugust kohta, inimest ega hetke, igast  detailist leiab kas uue kogemuse või uue nägemuse asjadele. Julgen öelda, et reisides ringi, nähes maailma, oskan vaadata elu ka teiste rahvaste silmade läbi, mitte ainult iseenda elu põhjal Eestis või kollaka alatooniga ajakirjanduse vaatevinklist. Suheldes inimestega teistsugusest kultuuriruumist, kellel on meist erinev elutegevus ja harjumused, olen mõistnud, et igal asjal on rohkem kui ainult üks või kaks külge.

Hea näide on mul tuua seoses ühe aktuaalse teemaga, Lähis-Ida ja islamimaailma puudutavate eelarvamustega. Enne mõne kuu tagust reisi Egiptusesse, kus elu erineb meie tegelikkusest sageli ikka drastiliselt, oli ka minul eelarvamusi ja mõtteid sealsete elukommete ja inimeste kohta ... eriti veel tõsiusklike inimeste suhtes, keda seal kohtab väga palju. Kuid olles seal olnud kõigest nädala, suhelnud erinevate inimestega, nähes kõrvalt veidi nende elu ja kombeid, julgen nüüd tunnistada valju häälega oma eksimust. Olenemata sellest, et olime turistid, Euroopast pärit ja naissoost, ei tundnud ma terve reisi vältel mitte kordagi ennast ebaturvaliselt, kõhklevalt või ebameeldivalt. Ma sain tuttavaks ääretult toredate inimestega, sealhulgas pean silmas just kohalikke, ja õppisin kasvõi üheainsa inimesega rääkimisest niivõrd palju uut, mida siin, Eestis, istudes ja Delfit lugedes kunagi ei omandaks. Õppisin tundma minu jaoks täiesti uut kultuuri, täiesti uusi igapäevaelu harjumusi ja põhiline, ma sain näha ja kuulda elu läbi sellise inimese silmade ja kõrvade, kelle elu ja olud on olnud väga erinevad minu omast.

Teine oluline aspekt reisimise juures on tunne. Vabaduse tunne. See tunne, et maailmas ei ole miski tegelikult liiga võimatu ega liiga kaugel, vaid on lihtsalt liiga palju vabandusi. Selle all ma ei mõtle, et kõik peaksid ihkama vabadust, rändamist ja maailma avastamist, vaid ma mõtlen selle all mugavustsoonist välja tulekut. Võtta ette reis, kas lühike või pikk, kaugele või lähedale, ei vaja tegelikult nii suurt ettevõtmist, kui enamik arvab. Vaja läheb tahet ja siis tuleb juba kõik muu iseenesest. Arvestades, et minu esimene reis mitme tuhande kilomeetri kaugusele toimus juba lasteaiaealisena, ei ole ma otseselt kunagi pidanud end vaevama mõttega, kas minna või mitte, sest minus on tahe minna ja näha olnud alati sees. Mida rohkem olen käinud, näinud ja kogenud, seda julgemalt ja rohkem tahan ärgitada teisi inimesi tegema sama.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et iga uus ettevõtmine annab juurde julgust, iga uus julgustükk annab juurde kogemust, iga uus kogemus annab juurde teadmist ning iga uus teadmine annab juurde suurel hulgal silmaringi avarust. Mida rohkem näed, seda rohkem tead.