Hiljutine paguluslaine on suurepäraseks näiteks eestlaste talumatusest erineva nahatooniga või teistsuguse kultuurilise taustaga inimeste suhtes. Kui Euroopa piire hakkasid vallutama sõjapõgenikud riikidest, kus elamine muutus võimatuks, kujunes eestlaste hulgas välja kaks leeri. Leidus inimesi, kes olid sõjapõgenikele peavarju pakkumise poolt, kuid kahjuks leidus neile ka vastandeid.

Öelda, et Araabia maadest saabuvad põgenikud on üksnes terroristid, on täiesti jabur. Kuritegevus sigib ju kõikjal meie ümber, küsimata nahatooni või passi, kuid ometi tundub mulle, et meie eestlastena just niiviisi mõtleme. Olen päris kindel, et kui sõda oleks puhkenud ükskõik millises Eesti naaberriigis, oleks eestlaste suhtumine sõjapagenikesse märksa teisem olnud. Taoline suhtumine tekitab vähemasti minus piinlikustunnet.

Alles hiljuti juhtusin lugema artiklit Eestis paignevate NATO sõdurite kohta.Täpsemalt kirjutas artikkel sellest, kuidas Eestisse saabunud mustanahalisi sõdureid koheldi lennujaamas ülejäänud reisijatest erinevalt. Kui teised reisijad lahkusid lennukist ilma suurema tähelepanuta, siis kolme Eesti riiki saabunud sõduri käest küsitit koheselt passi. Ma ei taha üldse mõeldagi, mis mulje jäi meist neile sõduritele kui eestlastest, kuid pärast artikli lugemist lootsin vaid sellele, et see lugu oleks väljamõeldis.

Ma ei suuda eestlast kujutada kui endassetõmbunud rassistliku rahvast, kuid kahjuks oleme me sellise pildi endast maalinud juba läbi ajaloo, pilgates Eestis elavaid venelasi, lätlasi ja muid rahvaid. Kuuldes lugusid, kuidas eestlased käituvad endast erinevate inimestega, sunnib mind ikka ja jälle piinlikust tundma.

Tahaksin tunda end eestlasena, kes ei pea häbenema enda kaasmaalasi, kuid selleks peame me kõik tegema muutusi just iseeneses.