Minu arvates ei taheta enam probleemidega tegeleda. Õige oleks, et kui tekib erimeelsusi, siis räägitakse need asjad omavahel ilusti selgeks ja asi on lahendatud. Tundub, et paljudes suhetes on see võimatu. Otsitakse aina rohkem vigu, mille üle nuriseda või siis lihtsalt vaikitakse ja mossitatakse omaette. See on vale. Sellise käitumisviisiga võib juba enam kui kindel olla, et suhe ei toimi.

Kindel on muidugi ka see, et suhte aluseks on usaldus. Kui see puudub, siis on lihtsam ennast mitte piinata ja asi koheselt ära lõpetada. Minu jaoks on õige, et meis kõigis peab olema tükike vabadust – igast oma sammust ei pea aru andma. Mis kõige tähtsam, usaldust ei tohi kuritarvitada, sest selle taastamine on väga raske või siis hoopiski võimatu. Kahjuks võib seda paljudes suhetes näha. Valetamine on kindlasti number üks. Seda tehakse tänapäeval metsikult palju. Ma arvan, et number kaheks võib pidada petmist. Miks me oma kallimat petame? Seda ei tea keegi päris täpselt, kuid põhjuseid võib olla mitmeid – kas otsitakse vaheldust, ei saada piisavalt tähelepanu oma armastatult, juues ei mõelda tagajärgedele või on suur tuhin oma paarilisele millegi eest kätte maksta. Neid põhjuseid on kindlasti veel ja veel, aga need on arvatavasti ühed rohkem levinumad.

Tänapäeval on üheks suureks nuhtluseks suhtes ka internet. Täpsemini öeldes siis Facebook, Twitter, Instagram, erinevad suhtlusportaalid jms. Probleem võib tulla juba sellest, kui paariline on mõne sõbra või sõbranna pildile like visanud, mõne ilusa kommentaari lisamisest rääkimata. Internetis on võimalik suhelda pea kõigiga ja hiljem kogu vestluse kustutada, mis tulevikus võib tuua paksu pahandust või siis üldse suhte purunemise. Enam ei suudeta isegi restorani minna ilma, et nutitelefon peos ei oleks. Kas tõesti üksteisele oma vaba aja pühendamine on nii raske? Tundub, et on. Ma ei räägi küll kõigi eest, aga enamikul see paraku nii on. Olen kindel, et on ka erandeid, mille üle mul on tohutult hea meel.

Ma tihti mõtlen, mille pärast me üksteist nii palju hülgame. Ma ei ole veel päris õiget vastust saanud, kuna sellel ei olegi seda. Küll aga vastab tõele, et me ei ole valmis end ohverdama, tegelema kompromissidega, andma endast kõik  ning suutma tingimusteta armastama. Tahame kõike liiga palju ning lihtsasti ja alla anname samuti kergelt.

Me elame vaid korra, ühe korra. Inimesed peaksid väärtustama seda, mis neil on, mitte tahtma ja lootma jääda, et ükspäev saabub prints valgel hobusel. Tuleb osata hinnata, mis on täna. Mitte eile, üleeile ega mitte ka homme. Peame õppima üksteist armastama ning hoidma, sest kunagi ei tea, millal võib juba hilja olla.