Õnnetunne kaasneb õnnega. End õnnelikuna tundes oleme rõõmsad ja lõbusad. Meil on hea meel enda või teise saavutuse või hea meele üle. Kui me oleme õnnelikud, tundub maailm ilusam ja rõõmsam. Õnn sõltub lihtsatest teguritest, näiteks ilm või teised inimesed meie ümber. Kui on ilus ilm, oleme ka meie õnnelikumad.

Aga õnn ei ole igavene. See on nagu ilm, mis on muutuv. On asju, mis teevad meid kurvaks, õnnetuks. Kurbus on hetk, mil maailm ei tundu enam nii roosiline ja me mõtleme või ei saa aru, kuidas teised meie ümber saavad olla õnnelikud, kui meie seda ei ole. Kui me oleme õnnetud, siis tunneme end tühjana. Nagu meis ei oleks midagi, ainult suur must auk, kus ulub tuul ja mille ümber on nahast kest, millest teised läbi ei näe.

Me kõik oleme olnud kurvad. Igaüks muutub kurvaks erinevate asjade pärast – ühed siis, kui ei ole uhket maja, teised siis, kui talvel ei ole lund. Me väljendame kurbust erinevalt. Mõned tahavad olla üksi ja nutta. Mõned tahaks kiiresti kellegagi rääkida või midagi rõõmustavat teha. Kui oleme õnnetud ja tahame nutta, siis ei tohi seda tagasi hoida. Nutmine on elu loomulik osa. Kui keegi nutab, ei tohiks seda halvustada, vaid peaks proovima tema tuju tõsta või ta lihtsalt rahule jätma.

Me kõik oleme inimesed. Me ei peaks hoidma tagasi oma õnne- ega kurbusetunnet. Kes olen mina? Ma olen inimene – söön, armastan, elan ja olen õnnelik ning õnnetu olnud terve oma elu. Olen ka edaspidi.