Meie kooli sööklas on võimalus süüa igal koolihommikul hommikuputru. See võimalus on kõigile ja täiesti tasuta, esimese kahe vahetunni ajal.

24. veebruaril käisime Nooruse kooli õpilasesindusega traditsiooniliselt vabadussõja ausamba juures kimpu asetamas. Meenutamaks neid, kes meie vabaduse eest võitlesid, ja olles tänulikud Eesti riigi eest.

Mõtisklesime ka üheskoos, mida Eesti riik meile tähendab.

Kui väikseks peate Eestit teie? Minu jaoks on ta maailma suhtes nagu pisike täpike. Ka Euroopas on Eesti üks väiksemaid riike. Isegi siinsamas Eestis olles tundub kõik ikkagi kuidagi väga väike, kuid samas ka väga kodune. Ehk olete teiegi kokku puutunud olukorraga, kus reisite oma kodukohast kaugele Eesti teise otsa ning seal kohtute juhuslikult mõne enda tuttavaga ja siis ahhetate: „No küll see Eesti on ikka väike!“ Aga mida suudab siis selline väike riik korda saata? Milleks me teistele riikidele olulised oleme, miks meid lihtsalt mõne teise riigiga kokku liidetud pole? Kuidas oleme suutnud end tervele Euroopale tõestada?

Ühiskond on teinud, teeb praegu ja tõenäoliselt teeb ka tulevikus vigu. See on normaalne, peamine on, et neist õpitakse. Kui takerduda liialt minevikku, on raske pürgida parema tuleviku poole. Nagu Toomas Hendrik Ilves on öelnud: „Mis on toonud meid siia, see enam edasi ei vii.“

Rahva suhtumine teistesse ja endasse, mis on juhtinud meid, eestlasi, tänastesse uskumustesse ja eneseväljendusse, ei ühildu enam uute, 21. sajandi normidega. Eilne arvamus ja maailmavaade on küll toonud mind ja kogu Eesti rahvast praegusesse hetke, kuid homme on uus päev. Uued võimalused, kaasaegsemad arvamused.

Ma olen tänulik, et sain sündida sellisesse kohta nagu Eesti. Vahepeal olen ma mõelnud, et oleksin võinud sündida mõnda teise riiki, sest olen tundnud, et peaksin elama mõnes teises kohas, aga praegu pole mul sellist tunnet ammu olnud.

Eestlaste üks vanasõnadest on: „Merel silmad, metsal kõrvad.“ Eesti mered ja metsad on ühed kõige tähtsamad ja ilusamad kohad meie rahva jaoks. Minu arvates tähendab see vanasõna, et kui varjad midagi kellegi eest, tuleb see alati välja, sest meri näeb ja mets kuuleb.

11. veebruaril avaldatud Keity maal „Kahe silma vahel“ äratas minus ja Küllis erilist tähelepanu. Kiitsime, imetlesime, vaidlesime ... Suurepärane värvikasutus ja tehnika! „Nädala kunstitöö“ rubriigis näeme reeglina väga andekate laste väga häid õnnestumisi.

Seekordne jäi kummitama. Seal kajastub meie tänane maailm!

Tere, Eesti!

Tahtsin sulle kirjutada, kui õnnelik ma olen, sest oled meile andnud erilisi võimalusi ja rõõme. Olen väga tänulik, et oled andnud meile toreda rahva. Tänud, et oled meile andnud puhta joogivee. Armastame sinu antud imekaunist ja puhast loodust ilusate ja armsate loomadega. Oled teinud ka imelised traditsioonid, nagu mardi- ja kadripäev, jõulud ja jaanid, vastla- ja sõbrapäev, munadepühad ja palju teisi erinevaid, toredaid ja omamoodi traditsioone. Tänu sinule on meil ka meie imeline emakeel, kaunis isamaa ja ilus hümn ...

Meie koolis on selline imeline raamatukogu, kust on võimalik ka kõige uuemaid raamatuid leida.

Eestlastel on selline ütlus: „Metsa taga ei ole metsa.“

Meie metsad on ühed tähtsamad ja ilusamad kohad Eestis. Olen aga tähele pannud, et metsi rikutakse palju. Ma näen pidevalt, kuidas erinevates paikades võetakse maha väga palju metsi. See on probleem, sest neid võetakse maha kiiremini, kui nad tagasi kasvada jõuavad. Mets on meile väga tähtis, saame metsadest hingamiseks vajalikku õhku, metsades elavad mitmed loomaliigid ja seal kasvavad paljud erinevad taimed.

Eelnevad aastad on olnud kõigi jaoks katsumuste rohked. Oleme uues olukorras ja igaüks meist on oma elu ümber korraldanud, mõned meist ka oma sõpru ja pereliikmeid kaotanud ning end tagasi normaalsusesse võidelnud. Ka see aasta peame me ehk võitlema ning vaid ühise Eestina võidame selle lahingu.

Oma elu peab ise korraldama – sellise mõttemaailmaga oli Jaanus „Teraspoiss“.

Oma elu peabki ise korraldama. Sama käib meie riigi kohta. Valitakse hulk inimesi, kes kõik koos hakkavad Eesti Vabariigi elu korraldama. Põhjus, miks hulk inimesi, on lihtne. Eesti on suur riik, ja et kõik toimiks nagu kellavärk, on vaja inimesi teadmiste ja oskustega.

Enamik inimesi on kuulnud mõnda klassikalise muusika teost, kuid ilmselt on osa neist sellised, kellele see muljet pole avaldanud. Nad on arvamusel, et seda tüüpi muusikat pole huvitav kuulata ja parema meelega kuulavad nad midagi muud. Kuid mis on siis klassikalises muusikas sellist, et paljud seda naudivad?

Kooli lõpetamiseni on jäänud 128 päeva. See tekitab meis palju emotsioone, kuid pigem häid. Peamiseks on ikkagi teadmine, et lõpetame ära põhikooli. Need üheksa aastat on olnud nagu Ameerika mäed ja koolist jääb nii häid kui ka halbu mälestusi, aga miski ei ole ideaalne.

Teisipäeval, 19. oktoobril 2021 toimus kooli hoolekogu selle õppeaasta esimene koosolek. Osales umbes 35 kutsutut ja seatut. Arutati tähtsaid asju. Muuhulgas kipub enamasti igal aastal tulema jutuks ka liikluse olukord kooli juures, eriti hommikuti, kooli tulemise ajal. Ehk siis ummikud. Kes oma lapsi esimeseks tunniks autoga kooli toovad, need saavad aru, millest jutt.

Tõusin püsti ja esitasin auväärsele seltskonnale küsimuse: kes teist, lugupeetavad, toovad oma lapse(d) autoga kooli? Valdav enamik kohalolijatest tõstis käe.

Täna algab kümnes Solistica, sedakorda toimuvad kontserdid Thule Kojas. Enne kõige algust aga viimane lugu – Solistica korraldajate meenutused …

Reedel, 19. novembril käis 5.b klass Kuressaare Linnateatris vaatamas Vaba Lava külalisetendust „Muinasjutumöll“. Mõtteid etendusest, kus kaks muinasjuttu omavahel põimuvad ning mis siis saab, jagavad Meribel Saat, Kirke Emili Mägi, Andra-Elizabeth Võeras, Mirtel Salda, Abigail Jasmiin Veberson, Katharina Sipelgas, Annamai Laansoo, Tuuli Täht ja Robin Tuuling.

On juba välja kujunenud traditsioon, et kõik meie kooli klassid käivad KIKi toetusel õuesõppel: kes Sõrves linde vaatlemas, kes lubjapargis jalutamas, kes Anglas leiba küpsetamas ... Ja see pole veel kogu valik. Kui tähtsaks aga õpilased ise õues õppimist peavad? 8.b klass käis Mati Martinsoniga Sõrves linde vaatlemas ja külastas loodusmuuseumi. Nende arvates on õuesõpe väga vajalik – seda nii teadmiste kui ka klassi ühtsuse seisukohast.