Tänane abiturient-mõtiskleja pikemat tutvustust ei vaja – särav liider, enesekindel väitleja, motiveerija ja innustaja, õpetajate päeval kooli juhtohjad haaranud Gerly Ots 12.a klassist.

Käesoleva abituuriumiloo tarbeks mõtiskleb Gerly enda teest tänasesse päeva. Sellest, mis on teda aidanud ja mida ta on tundnud. Edust ja selle tähendusest.

Ma ei saanud ka küsimata jätta, millised on koolijuhi ametit juba korra proovinud Gerly mõtted seoses riigigümnaasiumi tulekuga. (Toimetaja Ave Jõgi)

Aasta 2020 on meie peres lõpetamiste aasta. Koolide lõpetamise aasta. Meie esiklaps lõpetab ülikooli. Pere keskmine teeb lõpuspurti gümnaasiumis ja pesamuna jätab hüvasti põhikooliga. Ja mina ise ... mina isegi peaksin sügiseks järjekordse kooliga ühele poole saama. See viimane fakt ei oma antud loos tegelikult vähimatki tähtsust. Mõtteid on mul palutud mõlgutada eelkõige just selle lapse osas, kes kevadel gümnaasiumi lõpetama hakkab. Paluti mõtiskleda enda tunnetest sellega seoses.

Tänase abituriendirubriigi „N päeva lõpetamiseni“ võtmefiguur on Jan Robin Lauk b-klassist. Palusin tal mõtiskleda skooride ja tulemuste tähtsusest enda elus, sest just tema saavutas rahvusvahelisel inglise keele eksamil C2 taseme. Natuke soovisin teada sellest eksamist ja kui palju tulemuste taga on tööd, kui palju annet ja kui palju lihtsalt õnne. Kui palusin seda teha, naeris Jan Robin, et 95% kordadest ta „tulistab puusalt“. Samuti küsisin, kuidas abiturient tunneb ennast suure lõpupingutuse eel.

Viie kuu pärast istume kogu oma lennuga pidulikult sadade lastevanemate, õpetajate, õdede-vendade ja sugulaste ees, et saada koolilt veel viimane tagasiside oma kolm aastat kestnud pingutuste kohta – käes on lõputunnistuste aeg. Kolm aastat kestnud pikad koolipäevad ja unetud ööd saavad lõpuks tasutud ning ametlikult vormistatud. Kas see aeg on sõrmenipsukiirusel läinud, on raske öelda, sest nähtud ja tehtud on palju. Igal juhul on see millegi täiesti uue algus – ka neile, kes KGga seotud 1. klassist alates.