Otsi
Artiklite sarjad
- Vilistlase vaatepunkt (2)
- Bookstagramid (49)
- Kümme küsimust (4)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
22. november
- Imogen Metsniit 5.c
- Kristelle Kiil 8.b
24. november
- Krister Ivalo 3.a
- Tevin Kaljo 3.a
25. november
- Katreen Sepp 8.c
- Liisbet Sepp 9.b
- Theron Kütt 9.d
26. november
- Brenda Reinmägi 1.c
- Karola Koppel 2.b
27. november
- Brait Orav 6.a
- Daniel Kalaus 3.a
- Kevin Orav 6.a
- Sebastian Mägi 4.b
28. november
- Hendrik Suurpere 8.a
- Jette Saat 1.a
- Sarah-Roosi Rikmann 2.c
Töötajate sünnipäevad
23. november
- Kristiina Piipuu
26. november
- Grete Pihl
28. november
- Maren Aaviste
Sada on arv, mis sisaldab kümme kümmet. Varjupaigad saatsid sõbrakuul uude koju pea sada kassi. Eesti Vabariigil täitus sada aastat. Saja rahva lood. Sada Läänemaa last käis Eesti Laulu peaproovi vaatamas. Sada päeva lõpetamiseni …
Vau. Kujutan ette, et päris paljudel praegustel kaheteistkümnendikel läheb südame alt omajagu õõnsaks, mõeldes peale eksamite õnnestumise ka veel muude oluliste valikute peale, mis neil peale lõpetamist ees seisavad.
Ega ju endalgi omal ajal see hetk lihtne olnud, nüüd aga on võimalusi kordades rohkem, selle võrra ka segadust ja abitust. Mis eriala, mis kool, äkki hoopis tööle, sõjaväkke või aastakeseks välismaale? Kui hästi me üldse teame neid erialasid, mida kõrgkoolid pakuvad, kui detailselt tulevast töökohta ette kujutame? Kuidas toimida ja seejuures rahulikuks jääda?
Head retsepti siin pole, on vaid lõpmatu hulk üksteisele vastukäivaid arvamusi:
eeldatavalt kõrgepalgaline eriala vs üha suureneva nõudlusega eriala;
kui näen, et valitud eriala ei meeldi, saan alati mujale minna vs mõttetult raisatud aastad;
erialane töö tagab eesmärgipärasemad õpingud vs ärge jätke õppimises aastat vahele;
töö võiks olla ühtlasi ka hobi vs kui töö on hobi, siis rikub rutiin ka meeldimise ära. Jne.
Siinkohal võiks mõningat lohutust leida näitlejatar Elle Kulli sõnadest: „Maailmas ei ole kindlaid asju. Asjad võivad olla kas nii või teisiti ... Ühel ilusal päeval aga mõistad, et asjad on hoopis kolmandat moodi!“
Hetkel tundub, et langustrend on tabanud enesele orienteeritud karjäärihimulisi tublisid tippspetsialiste ja au sisse on tõusnud hoopis hea koostööoskusega loovad emotsionaalsed intelligendid :), samas – kümne-kahekümne aasta pärast võib pilt olla sootuks teistsugune. Kooli lõpetamise järel loodab noor inimene olla edukas ja elada külluses. Kas see viimane mõistatuslik termin peaks väljendama luksuslikku elu ja kohta miljonäride esisajas või ehk hoopis kõigi vajaduste rahuldamist nii emotsionaalsel, füüsilisel kui vaimsel tasandil? Lubada endale ja teha seda, mis endale tõeliselt meeldib? Kas püüd iga hinna eest välja näha edukas või laigitud või seksikas või vähemalt omada samu asju, mis teistel, on ikka rahuliku ja õnneliku elu eeldus? Õnn öeldakse olevat hingerahu, õnnelik olemine inimese vaba valik. Loodetavasti leiab igaüks just talle sobiva tee ja võtmeküsimuseks kerkib hoopis see, kes me ISE tahame olla.
Iga vähegi korraliku püramiidskeemi lobitöötajad alustavad oma presentatsioone Robert Kiyosaki raamatust „Rikas isa, vaene isa“ laenatud sõnadega, mille lühikokkuvõte võiks olla järgmine: pikki aastaid korrutame lastele, et pingutage, õppige koolis hästi, omandage hea haridus, siis saate sisse heasse ülikooli, siis hea töökoha, hea palga ja loomulikult hea elu (nii palju „heasid“ ei saa ju halba resultaati toota). Siiski ei pruugi see tänapäeval enam paika pidada. Kiyosaki pooldajad viitavad siinkohal märksa vajalikumale oskusele investeerida, milleks on erinevaid võimalusi – olla millegi looja või alustada tasapisi kinnisvara omandamisega. Juba praegu näeme lapsmiljonäre-juutuubereid, vidinate leiutajaid või muid nutikaid tegelasi, kes tavaharidusteed ehk vajalikuks ei peagi. Nojah, kõigil inimestel enesepresenteerimis- või läbilöömisoskused puuduvad ja head mõtet ka ehk pähe ei tule. Mis siis peale hakata? Näen juba vaimusilmas käetõstjaid, kes tahaksid ühtlasi arutleda ka teemadel, et mis praegusest kooliprogrammist tulevases tööelus tegelikult vajalikuks osutub ning kas kõrgharidus ongi üleüldse „a must do“ ja selle asemel võiks näiteks reisida. Kindel on aga see, et mõningased teoreetilised ja keelelised teadmised osutuvad vajalikuks ka algajale miljonärile (kultuurilistest teadmistest rääkimata!) ja aju on lihas, mida on vaja treenida (päris kõike internet ka kätte ei too).
Tänapäeva noor vaatab veidi teistsuguse pilguga ka keskkonnateemade peale ning muretseb oma ökoloogilise jalajälje suuruse üle. Seegi mõjutab tema valikuid nii hariduse kui edasise elutee osas.
Lähtudes oma mõningasest elukogemusest nõustun Meie KGs ilmunud Katariina Auliku intervjuus väljendatud arvamusega, et elukutse tuleb valida vastavalt hobidele, ja toon ühtlasi teie ette ühe omapärase skeemi elukutsevaliku kergendamiseks. Saage tuttavaks: ikigai ehk „elamisväärne elu“ või ka „elueesmärk“ ehk teisisõnu enda jaoks selle X-faktori leidmine, mis annaks rahulolu, õnnetunde, elu sisu ja soovi hommikuti voodist välja hüpata :)
Näeme, et ikigai lahendamiseks tuleb balansseerida armastuse, vajaduste, raha ja oskuste vahel; hoolikalt mõelda, mis on / võiks neljas pastelses ühisosas olla sinu kirg, missioon, kutsumus ja amet; oskuslikult mööda triivida ebamäärase värviga alade karidest ja – lõpptulemuseks ringi keskel ongi sinu enda X-faktor, mida oma haridustee ja miks mitte ka kogu elu planeerimisel kasutada. Inimesed, nende vaated, teadmised, huvid, temperament, elukogemus ja loomulikult ühiskond tervikuna on pidevas muutumises, tahame me seda või ei. Seetõttu on mõistlik seda lillekujulist diagrammi aeg-ajalt üle vaadata ja korrigeerida.
Loodetavasti aitab selline sisekaemus ja väärtuste väljaselitamine endas selgusele jõuda ning võimalusi veidi kainemalt hinnata. Kõik ametid on head ja õiged, sest maailm vajab ühtviisi nii pühendunud geeniteadlasi kui pühendunud koduperenaisi. Keegi pole ilmeksimatu. Elus läheb täpselt nii, nagu peab minema. Vigadest õpitakse. Kuulake ilusasti ära kõikide oma sõprade, sugulaste ja muude heasoovijate nõuanded (nad soovivad teile ju kogu südamest head), aga ärge unustage, et lõpliku valiku tegema ja oma tee läbi käima peate ju ikkagi teie ise.
Igatahes – õpetajad on andnud oma parima. Ja kui nüüd veel õnnestuks viirustehooaja kämmalde vahelt välja vingerdada, Maa poole kihutavate tapjameteoriitide kaitseks mõtteline vihmavari avada ning kliimasoojenemine väikese jääajaga isekeskis madistama jätta, siis – piire polegi :)
Edu teile, 42. lennu maailmavallutajad!
klassijuhataja