Otsi
Artiklite sarjad
- Vilistlase vaatepunkt (2)
- Bookstagramid (49)
- Kümme küsimust (4)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
22. november
- Imogen Metsniit 5.c
- Kristelle Kiil 8.b
24. november
- Krister Ivalo 3.a
- Tevin Kaljo 3.a
25. november
- Katreen Sepp 8.c
- Liisbet Sepp 9.b
- Theron Kütt 9.d
26. november
- Brenda Reinmägi 1.c
- Karola Koppel 2.b
27. november
- Brait Orav 6.a
- Daniel Kalaus 3.a
- Kevin Orav 6.a
- Sebastian Mägi 4.b
28. november
- Hendrik Suurpere 8.a
- Jette Saat 1.a
- Sarah-Roosi Rikmann 2.c
Töötajate sünnipäevad
23. november
- Kristiina Piipuu
26. november
- Grete Pihl
28. november
- Maren Aaviste
Vaid kolm kuud on jäänud lõpetamiseni, eeldusel muidugi, et kaheteistkümnendike lõpuaktus ikkagi toimub õigel ajal, mis praegust olukorda arvestades ei ole üldse kindel.
12.c klassi abiturient Risto Kaseorg mõtiskleb meid kõiki haaranud teemadel. „See ei ole maailma lõpp,“ tunneb sisimas Risto, kelle mõtted on nädalaga liikunud muretusest muretsemise juurde. „Elu karantiinis on küll ebamugav, aga mitte talumatu,“ arvab Risto. (Toim.)
Usk ja distsipliin viivad võidule
Kui mult küsiti, mis mõtted minul peas on selles keerulises olukorras, siis esimene mõte, mis mul pähe torkas, oli muretsus. Mure, mis mu sõpradest ja perest saab, mure, mis mu eksamitest saab, mure, mis mu lõpetamisest saab, mure, mis mu tulevikust saab. See aasta on minu elus niigi väga tähtis ja see pandeemia on teinud selle mitte ainult mulle, vaid kindlasti ka teistele minu eakaaslastele kordades raskemaks. Samas tunnen ma sisimas, et kõik saab korda ja see ei ole kaugeltki maailma lõpp, isegi kui see võib hetkel nii tunduda.
Olen pingsalt jälginud nii Eesti kui ka välismaa uudiseid ja üritanud enda jaoks ümber lükata valeinformatsiooni. Spetsiifiliselt olen jälginud, mida räägib nakkushaiguste ekspert Dr Michael Osterholm. Ta on hetkel üks teadlastest, kui mitte ainuke, kes aktiivselt informeerib inimesi tulevikust ja märgib ära, mis on tõestatud ja mis pole. Sellel segasel perioodil on ülimalt tähtis, et me kõik hoiame end olukorraga kursis, aga samas ei usalda igat allikat, kust parasjagu infot kogume. Praegu on maailmas suur osa inimesi hirmul ja segaduses ning see muudab nad kergeusklikuks ja naiivseks, mis tihti lõppeb valeinformatsiooni levitamisega.
Tõsiasi on see, et võitlus selle viiruse vastu ei ole paari päeva või isegi paari nädala küsimus. Dr Osterholm seletab, et käesoleva informatsiooni ja uuringu kohaselt on põhjust arvata, et praegune situatsioon võib ulatuda sügiseni. Vaadates, et Hiinas on see viirus olnud ligi 4 kuud ja nad on siiani karantiinis ja võitlevad selle vastu, siis ma ei kahtle selles. Olen leidnud artikleid, kus räägitakse, et Hiinas on viirus vaibunud ja uusi juhtumeid enam ei ole, kuid see ei tähenda veel, et võitlus on lõppenud. Kui kõik inimesed seal nüüd normaalset elu edasi elaksid, siis me oleks paari nädalaga alguses tagasi. Seda on siiski lootust andev näha, et oleme teinud edusamme.
Üks suuri probleeme praegu on, et inimesed ei mõista selle viiruse ohtu ja kahtlevad selles, kuidas riigid olukorda lahendavad. Olen näinud inimesi võrdlemas seda kriisi gripiga, tuues välja, et Ameerikas sureb igal aastal keskmiselt 60 000 inimest gripi tagajärjel, nii et kuidas koroonaviirus hullem on. Me peame aru saama, et tegemist ei ole gripiga. Jah, hetkel õnneks ei ole surmajuhtumite arv seoses koroonaviirusega veel väga kõrge ja surma protsent on ligikaudu sama, mis gripil, aga see haigus on kordades nakkavam, nii et kui me elaks tavalist elu edasi, siis see paratamatult jõuaks ajapikku kõigini maailmas ja surnute arv ulatuks kümnetesse miljonitesse. Isegi praeguste meetmetega ennustatakse, et maailmas võib pandeemia lõpuks olla surnuid sadades tuhandetes. Samamoodi tekib paljudel küsimus, kuidas peaks karantiin olukorra lahendama. Tegelikkuses karantiin ei olegi probleemi lahendus, vaid aja tegemine lahenduse leidmiseks.
Hetkel näen mina kahte pääseteed sellest olukorrast: immuunsus ja/või vaktsiin. Immuunsus tähendaks seda, et need, kes on haiguse läbi elanud, ei saa teist korda nakatuda ega levitaks seda enam edasi. See teeks võitluse lihtsamaks ja viirus sureks lõpuks naturaalselt välja. Kahjuks ei ole veel tõestatud, kas selle viirusega kaasneb immuunsus, või teadlased hetkel ainult eeldavad, et sellega on nii. Umbes sama lugu on vaktsiiniga. Vaktsiin teeb inimesed immuunseks ja peale massilist vaktsineerimist saaksime viirusest jagu. Vaktsiiniga on aga veidi halvasti, sest ilmselt ei leia teadlased ohutut vaktsiini kahjuks enne aasta lõppu. Seega jääb praegu üle ainult karantiin, usk ja kannatlikkus ...
Olen olnud nüüd juba kaks nädalat karantiinis ja ega see just lust ja lillepidu ole. Rutiin on väga üksluine: ärkan, söön, õpin, magan. Vahepealsed tunnid täidan meelelahutustega, olgu see siis mõni hobi, millega saan toas tegeleda, või internet. Samal ajal proovivad vanemad enda firmat üleval pidada ja on samuti enamuse aja arvuti taga. Vahepeal aitan neid mõne inglisekeelse meiliga, millest neil on raskusi aru saada. Iseseisva õppimisega seoses on mul raskusi enda motiveerimisega. Väga raske on lahendada kõikide ainete ülesandeid iseseisvalt. Enamuse enda energia suunan eesti keele ja matemaatika ülesannete peale, juhul kui mind kunagi ikkagi lastakse neid eksameid tegema. Kokkuvõttes on elu karantiinis ebamugav, aga mitte talumatu.
Tuleb tõdeda, et kõige selle alguses oli mul tunne, et viiruse pärast saab lihtsalt koolist paar päeva puhkust ja elu on lill, aga nähes nüüd, kui lähedal see viirus mu kodule on, ja vaadates, kuidas see pandeemia minu ja kogu maailma rahva elu on mõjutanud, siis ei usu ma, et keegi väga positiivselt seda enam võtab. Küll usun ma seda, et paari kuu pärast on kõik jälle nagu enne ja me saame rahulikult oma eludega edasi minna. Vahepeal peame lihtsalt kodus olema nii palju kui inimlikult võimalik, käsi pesema nii tihti kui võimalik, vanavanematest ja teistest riskigrupis olevatest sõpradest ja pereliikmetest distantsi hoidma kui vähegi võimalik ning säilitama rahu ja hoidma tervist. Kui raske see ikka olla saab?