Kõik sugulased ja vanemad tuttavad küsivad minult, mis ma edasi teen peale gümnaasiumi. Ma vastan alati, et eksamid näitavad, kuhu mul minna on. Praegu kodus õppides hakkan kahtlema, kas ikka saan ülikoolis hakkama, kuna olen kuulnud, et ülikoolis on palju rohkem iseseisvat õppimist. Praegune kodune karantiin on näidanud mulle, kui vähese distsipliiniga ja suutmatu olen ilma õpetajata. Õnneks mul on klassikaaslased, kes enese teadmata innustavad mind ja annavad mulle rohkem enesekindlust tuleviku suhtes.

Mul on mõningad klassikaaslased, kes käivad minuga trennis. Nad aitavad püsida mul motiveeritult ja minna trenni isegi siis, kui tuju üldsegi pole. Mul on vedanud sõpradega selles suhtes. Nendega trennis käimine küll on rohkem kui diskussiooniklubis käimine, aga see-eest on lõbusam trenni teha. Enne gümnaasiumi mulle meeldis asju teha üksi, aga nüüd olen hakanud teistega koos rohkem aega veetma.

Seoses koroonakriisiga on jõusaalid ja vabaõhujõusaalid kinni. Mulle meeldib käia väljaspool kodu trennis, sest nii on mul rohkem tahtmist treenida. Samamoodi on õppimisega. Kodus on distsipliini vähem ja koolis on õpetajad, kes saavad aidata teemaga, milles mul on raskusi.

Kahju, et gümnaasiumi lõpp on selline, nagu see on. Oleksin tahtnud käia mitte-eksamiainete õpetajate viimastes  tundides. 

Lisaks veel oleks tahtnud nautida neid viimaseid kuid oma klassiga, kes on olnud suurepärased sõbrad ja meelelahutajateks viimased kolm aastat. Ma seda ei tea, kas nad mind igatsema jäävad, aga ma neid küll jään. 

Kreetal olles käisime koos Randeliga loodust avastamas. Järgmisel päeval olid Randli rahakott ja telefon kadunud. Otsisime hotelli territooriumi läbi, aga ei leidnud. Teised klassikaaslased kuulsid ka, et Randlil asjad kadunud, ja pakkusid abi metsikus looduses otsida. Tervelt 3-4 päeva otsisime ta asju mägede nõlvalt, kuni lõpuks üles leidsime. Randel, kes alles sel aastal meie kooli oli tulnud, oli üllatunud ja tänulik, et ta sattus sellisesse klassi, kus on nii hoolivad kaaslased.

Tavaline päev kriisiajal näeb mul välja nii, et hommikul peale söömist hakkan tegelema kooliasjadega, päeval, õhtul tegelen kodutöödega (koristamine, õuekoristamine, koeraga jalutamine), õhtul pelan arvutis, suhtlen tuttavatega või mõlemat.

Loodan, et kriisiolukord saab kiiresti läbi, kuna mu selg ja silmad on üpris väsinud päev läbi arvutis istumisest. Aeg-ajalt käin koeraga jalutamas ja hoovis oksi korjamas, aga palju sa ikka neid oksi korjad. Ning kass ja koer on ka vist minu liigsest tähelepanust tüdinenud.