Esmaspäeval startisime Kuressaare bussijaamast kaheksakesi Tallinnasse. Olime põnevil, mida ees ootav reis endaga kaasa toob, ning ei osanud midagi ette aimata. Juba Tallinna lennujaama turvakontrollis tehti Kätriinile narkotest, Melanile lõhkeainega kokkupuutumise test ja Eva-Lottalt võeti ära käärid, mis olid pinalisse ununenud. Kuna otselendu Madeirale ei olnud, siis oli meil ööbimisega vahelend Saksamaal Frankfurdis.

Õnnelikult hotelli jõudnud, tellisime veel enne südaööd süüa ning sättisime magama. Suurest reisiärevusest ei saanud me eriti und ja hommikune Madeirale lendamine saabus kiiresti.

Maandudes olime kõik ümbritsevast lummatud: kaunid vaatepildid igas suunas ja imeline ilm. Lennujaamas kohtusime itaallastega ja sealt suundusime Funchali 3D kunstimuuseumi, kus kohtusime ka ülejäänud projekti seltskonnaga. See ei olnud selline muuseum, kus ei tohi midagi puudutada. Vastupidi, kõik seinad ja põrandad olid erinevaid maalinguid täis, kus sai pilte teha, nii nagu oleksid päriselt surfilaual või langevarjuga lendamas.

Peale muuseumi külastust läksime oma esimesse ööbimispaika, mis asus Santa Cruzis. Käisime ujumas ja hiljem rändasime mööda väikelinna ringi. Külastasime õhtupimeduses kuulsat Cristo Rei kuju, mida soovisime ka valges näha. Seetõttu ärkasime hommikul varem ja võtsime rännaku kuju juurde uuesti ette.

Teise päeva alustuseks külastasime Cristiano Ronaldo muuseumi. See oli huvitav ka neile, kes muidu jalgpalli ei fänna. Peale seda saime korra ära käia ka kohalikul turul.

Päev jätkus Madeira kultuuri tutvustava ringreisiga teel Calhetasse. Meie järgmine sihtpunkt oli Euroopa kõrgeim Cabo Girão skywalk, kust avanes hingemattev vaade ookeanile. See on saare üks populaarsemaid vaatamisväärsusi, merepinnast kuni 589 meetri kõrgusel asuval pangal, mille läbipaistvast klaasist vaateplatvormilt saab vaadata alla.

Etnograafiamuuseum, mida järgmisena külastasime, meenutas natuke meie Mihkli talumuuseumi. Muuseumi väljapanekutelt saime esmase ülevaate suhkruroo kasvatamisest Madeira saarel. Suhkruroo tehases saime hiljem kuulda suhkruroo ajaloost ja näha, kuidas tänapäeval suhkruroogu töödeldakse.

Peale ringkäiku läksime kohalikku kooli, kus projekti koordinaator rääkis meile lähetuse programmist ja iga riik sai ennast tutvustada. Peale seda tehti meile koolis tuur ja näidati, kus õpivad erivajadustega õpilased.

Õhtuti toimusid sadama kõrval pargis icebreaker-mängud, mis kaasava hariduse puhul on abivahendiks erivajadustega õpilaste tähelepanu hoidmiseks tunnis. Esimesel õhtul korraldasid icebreaker’eid eestlased ja serblased. Kui eesti aja järgi oli juba neljapäev, kaunistasime ühe meie tubadest õhupallidega, et üllatada õpetaja Virget sünnipäeval.

Kolmandat päeva alustasime jalgsimatkaga Levada mägisel matkarajal, mis oli 3,6 kilomeetrit pikk. Hiljem näidati meile koolis videot, kuidas erivajadustega õpilastel on võimalik saada samasugune matkakogemus. Nende jaoks oli valmistatud spetsiaalne ratastool kitsa raja läbimiseks ja seda vedasid kaks õpetajat.

Pärast matka suundusime koolimajja, kus õpilased pidid rahvusvahelistes gruppides disainima plakateid kaasava hariduse võimalustest koolimajas. Esimesel plakatil pidid olema probleemid, näiteks lifti puudumine, mis takistab ratastoolis inimestel liikumist. Teisel plakatil pidid olema probleemidele lahendused, näiteks õpetajad ja õpilased õpivad ära viipekeele, et kuulmispuudega õpilased saaksid tunnis osaleda nagu tavaõpilased. Pärast pidi iga grupp enda plakateid esitlema.

Samal ajal koostasid õpetajad tunnikavasid, mille puhul tuli arvestada, et tunnis osalevad ka erivajadusega õpilased. Tunnikavadest koostatakse lõpuks tööriistakohver, mis on abiks tundide ettevalmistamisel.

Päeva lõpetas meeleolukas icebreaker, seekord siis itaallaste ja bulgaarlaste poolt. Üks mängudest meeldis kõigile nii väga, et seda mängisime igal vabal hetkel kuni reisi lõpuni, isegi veel omavahel Tallinna lennujaama jõudes.

Calheta raekojas võttis meid vastu kohaliku omavalitsuse asepresident Doroteia Leça, kes oli väga tänulik, et Calheta õpilastel on võimalus osaleda rahvusvahelistes projektides ja tutvuda uute inimestega.

Peale lõunat jätkusid meie projektitegevused juba tuttavas koolimajas, kus koordinaator näitas meile, kuidas erinevaid õppimisega seotud äppe saab kasutada selleks, et elavdada õppetunde. Kui tegevused koolis olid lõppenud, jäi meile paar tundi vaba aega, et viimase päeva puhul teha kõike veel viimast korda. Vaba aega sisustasime enamasti ujudes või koos itaallastega ringi rännates. Itaalia õpilastest said meie kõige suuremad sõbrad.

Viimasel õhtul toimus meeldejääv rannapidu, kus tantsiti serbia, eesti, itaalia, portugali ja bulgaaria muusika järgi, lauldi ja vahetati omavahel suveniire.

Lähetuse lõpus sai iga osaleja eduka osalemise eest tunnistuse. Seejärel saabus kurb hetk, kus pidime hüvasti jätma oma paradiisiga. Kõige raskem oli lahkuda meie sõpradest, kellega olime mööda saatnud palju meeleolukaid hetki. Olime väsinud ja kurvad, aga nüüd on meil mälestused meie paradiisist ja inimestest, kes lühikese ajaga kalliks said, ja oleme õnnelikud selle üle, et saime kogemuse võrra rikkamaks.

Eva-Lotta, Kätriini, Jakobi, Aleksandri ja Brendoni mõtted koondas kokku Melani Saat, 8.b

Fotod lähetusel käinud õpilaste ja õpetajate erakogudest.