Ellujäämisjuhend lõpetajale

Kiiremini kui kõigil varasematel lendudel on üheksandike koolitee siin majas lõppemas. Väga varakult jõudis kätte ka meie tutinädal, mida oleme kõik pikisilmi oodanud. Meie viimane nädal, kus saame end jälle hetkeks tunda väikeste ja muretutena, lihtsalt nautida elu nagu laps.

Kooliaasta lõpp läheneb üheksandikele kiiremini kui kellelegi teisele. 19. veebruaril toimus üheksandike talveball.

Minu jaoks on olümpiaadidel osalemine tähtis peamiselt kahel põhjusel.

148 päeva on veel jäänud, kuniks meie kui 9ndike teekond põhikoolis lõpeb. Seega on viimane aeg teha väike kokkuvõte meie koolis toimunud jõulupeost.

Meie teekond võimlemisvõistluseni algas üsnagi pauguga. Tegelikult alustasime muusika valimise ja trikkide otsimisega juba kaheksandas klassis, kuid kava õppimist alustasime tüdrukutega oktoobri alguses. See oli esimene kord, kui meie klassi tüdrukud tegid kava koostöös teiste klasside tüdrukutega, kuid kuidagi läks see üllatavalt sujuvalt ning kasvas kiiresti üle headeks sõprussuheteks. Ka paarilised saime valitud väga kiiresti ja ladusalt, mis oli meile kõigile hämmastav, sest eelmisel aastal oli see võib-olla üks keerulisemaid etappe.

Mitu nädalat käis meie koolis tihe teatripäevaks valmistumine. Kuidas see välja nägi?

Las ma räägin teile: teatripäev – lava taga.

Aasta on alanud väga kiire tempoga ning esimesed poolteist-kaks kuud on möödunud ülikiirelt. Alles olid aktus ja spordipäev, kus saime pisikesed enda kõrvale võtta ning nendega mängida.

Ja siis muidugi õpetajate päev, see oli väga eriline.

Üks periood elus hakkab lõppema, kuid veel on võimalus tunda end väiksena. Aastaid oleme oodanud, et saaksime tutinädalal olla need, kes peavad veesõda ja käivad ringi allkirju täis valgetes särkides. See nädal on olnud täis rõõmu, ühtsust ning loodud on mälestusi, mis jäävad meiega kogu eluks.

Lõpetamiseni on jäänud veel 100 päeva. Seda on küll vähe, aga suvi juba ootab. Ei suuda ikka veel uskuda, et talveballil oli üks viimaseid kordi, kui koos terve lennuga koolilaulu laulsime. Samas lendavad mõtted juba eksami- ja sisseastumistulemusteni.

Kui eelmisel aastal teada saime, et saame endale päris oma koolisõrmuse, oli enamus meist suures elevuses. Eriti tore selle sõrmuse saamise teekonnal oli see, et õpilased said ise erinevaid disaine välja pakkuda.

19. detsembril toimunud võimlemisfestival ja päev hiljem peetud jõulupidu võtsid kokku üheksandike kiire, kuid emotsiooniderohke perioodi, sest need olid selles koolimajas lõpuklassile viimased.

Esimene trimester on kohe seljataga, see aeg on läinud nii kiiresti, et pole jõudnud isegi silmi pilgutada. Me oleme selle väikese ajaga tegelikult nii palju korda saatnud.

Reedel, 31. mail 2024 asuvad 9. klasside õpilased sooritama oma esimest põhikooli lõpueksamit – eesti keele ja kirjanduse eksamit. Sellele põnevale ja pingelisele etapile annavad oma mõtted kaasa 9. klasside juhatajad.

Meile kalliks saanud kool, kus oleme käinud peagi üheksa aastat, jääb varsti kaugele seljataha. Kurb on tõdeda, et 101 päeva pärast, mil ootame pingsalt koos terve lennuga, et kätte saada oma lõputunnistused, peame viimast korda hüvasti jätma meile liigagi südamelähedaseks saanud koolimajaga.

128 päeva pärast saab meie retk paraku siin koolis läbi. Lähenevad eksamid, pinge tõuseb, ootused suurenevad – kuid see ei hoia meid tagasi võtmast viimasest aastast kõik, mis ette satub.

Jah, tõepoolest, 141 päeva pärast on käes juba see kaua peljatud või hoopis oodatud lõpetamine. 141 päeva ei ole mitte pikk aeg, kuid sündmusi toob ta endaga kaasa küll.

184 päeva pärast lõppeb minu 9-aastane teekond siin koolis. Mind valdavad nii paljud emotsioonid, sest mind ootab ees millegi tähtsa lõpp. Klass, kellega olen koos veetnud rohkem kui poole oma elust, läheb lahku ja harjumuspärastele nägudele lisanduvad uued. Kõik see on hirmutav, kuid ikkagi elevust tekitav.