Nende kaante vahel kohtume nelja naisega, kes otsustavad selle retke kõigist pelutavatest reeglitest hoolimata ette võtta, igaüks oma põhjusel. Fumiko tahab kohtuda mehega, kes ta maha jättis, Kōtake püüab saada kirja abikaasalt, kelle mälu on kustutanud algav Alzheimeri tõbi, Hirai ihkab veel viimast korda näha õde, kellest ta on võõrandunud, ning Kei soovib kohtuda oma tütrega, et teda kord elus näha.

Aga reeglid on ranged ja riskid tõsised: ajas viib tagasi vaid üks istekoht kohvikus, sellelt ei saa lahkuda ning olevikku peab naasma enne, kui kohv jahtub …

Annotatsioon

„Enne kui kohv jahtub“ oli üks mu juulikuu lemmikutest. Kaante vahele mahub neli ajarännakut, neli inimest, kes leiavad põhjuse, miks see ette võtta kõigist keerulistest reeglitest ja riskidest hoolimata. Koos moodustavad lood elegantse terviku.

Ühest küljest on teos armas ja lihtne, teisest küljest põimuvad tegelaste lood ja keerukad reeglid. Lugejana midagi segaseks küll ei jää, sest kõik reeglid käiakse korduvalt üle. Nautisin väga, kuidas kogu ajarännu keeruline temaatika oli mahutatud ühte tillukesse kohvikusse. Nagu maagilise realismi puhul ikka, võetakse kummalist nähtust iseenesestmõistetavana, keegi ei uuri, kuidas või miks ajas rändamine võimalik on.

Sarnaselt kohvikule enesele oli teos õdus ja südantsoojendav, tuletades meelde, mis on elus tõeliselt oluline. Kuigi ajas rändamise põhjused olid valdavalt nukrad, siis raskemeelsust raamatus pole, vaid ajarännakud pakuvad üksnes positiivseid lahendusi, kuigi need pole alati sellised, nagu tegelased ise sooviks. Ainuke väike pettumus oli see, et ootasin esimesest loost saati, et saab kuulda ka kummituse lugu, aga elavatel oli rohkem pajatada.

Postimees