Meite oma inimesed, kes on teinud võimalikuks meie elu siin – oleme neile tänulikud. Meil on siin rahulik, vaba, hea tunne, meil on antud võimalus siin elada. Vastutame ja otsustame iseendi eest, me ei pea kellelegi alluma, oleme vabad. Meie loodus on imeline, meil on neli aastaaega, ei ole palju katastroofe. Tõesti, vahel on tugevamad tuuled, tormid, aga samamoodi on tegelikult ka inimestega.

Meile on tulnud teisest riigist – Ukrainast – inimesi, kuna neil ei olnud enam võimalik seal elada. Nad põgenesid, jättes oma kodu maha. Jättes maha mälestuspaigad, jättes maha võib-olla pereliikmed, loomad. Aga nende siinolek on meis midagi muutnud, nii õpilastes kui ka täiskasvanutes.

Näen, kuidas paljud lapsed üritavad ja saavad läbi uute klassikaaslastega, aga on ka selliseid, kes sõna otseses mõttes kiusavad. Kes oskavad, õpetavad roppusi, kes ei oska, lihtsalt naeravad nende üle ja teevad väga rumalaid nalju.

Me võiks meeles hoida, et nendel kõigil olid ja on tegelikult omad unistused, raskes olukorras võiks olla meie nende jaoks need, kes aitavad neil oma unistusi hoida. Neid ei tohi ära võtta, see hoiab neid keset tühjust.

See käib kõigi kohta, ei tähenda, kui erinevad nad sinust on. Saan aru, et see on raske, kui keegi meist on tõesti nii erinev, aga üritame asju ikkagi positiivselt näha. Naeratame, jääme viisakaks.

Paljudel meist on vanemad, vanavanemad, sõbrad, sugulased. Nad on tähtsad. Neid peab austama. Kõik on toetanud sind sinu rasketel ja lihtsatel hetkedel. Nad aitavad sul üles kasvada ja õiged sõbrad jäävad truuks ehk jäävad igaveseks.

Mis meid siiski hoiab keset tühjust?
Meie ise, koos väikese toega, meid toetavad sõbrad, vanemad, isegi uued inimesed, meie loodus aitab meil siin elada. Meie hoiame üksteist keset tühjust ja nii see võiks jäädagi.