Otsi
Artiklite sarjad
- Vilistlase vaatepunkt (2)
- Bookstagramid (49)
- Kümme küsimust (4)
- n päeva lõpetamiseni (35)
- Eesti päev (15)
- Koolilehe jõululood (16)
- Suveseik (16)
- Meie koolimaja 45 (6)
- #muusikasoovitus (6)
- Nädala kunstitöö (16)
- Kuidas läheb? (17)
- Õpilane küsib (8)
- Teel ajalukku (41)
- Elu pärast KGd (50)
- Kuu tegija (15)
- Töö ja kool (13)
- Inspira 15 (22)
- Arhiivinurk (48)
Rubriigid
Valdkonnad
Õpilaste sünnipäevad
22. november
- Imogen Metsniit 5.c
- Kristelle Kiil 8.b
24. november
- Krister Ivalo 3.a
- Tevin Kaljo 3.a
25. november
- Katreen Sepp 8.c
- Liisbet Sepp 9.b
- Theron Kütt 9.d
26. november
- Brenda Reinmägi 1.c
- Karola Koppel 2.b
27. november
- Brait Orav 6.a
- Daniel Kalaus 3.a
- Kevin Orav 6.a
- Sebastian Mägi 4.b
28. november
- Hendrik Suurpere 8.a
- Jette Saat 1.a
- Sarah-Roosi Rikmann 2.c
Töötajate sünnipäevad
23. november
- Kristiina Piipuu
26. november
- Grete Pihl
28. november
- Maren Aaviste
„Kus laulavad langustid“ on väga sügav ja kaasahaarav raamat. Autor Delia Owens on raamatus esile toonud sellised teemad nagu loodus, inimeste omavahelised suhted, eraklus, eraldatus ja armastus ning otsib vastuseid mitmetele küsimustele. Mida teeb eraklus inimesega? Miks vanemad oma lapsed maha jätavad? Miks inimesed väldivad teatud inimesi, kes erinevad teistest?
Teos räägib inimese eneseotsingutest ja erakluse tõttu inimeste suhtes kartlik olemisest. Samuti käsitleb see ebakindlust noorena mahajätmise pärast ja õppimist, et vanemad lahkuvad teiste täiskasvanute, mitte selle pärast, et oma lapsi ei armastata. Raamat õpetab, et kui sa inimese minevikku ei tea, ei saa sa teda adekvaatselt hinnata. Raamat toob tugevalt välja, kuidas ühiskond väldib vaesemaid ja eemale hoidvaid inimesi, sest ühiskond peab ennast vähemustest paremaks.
Kui raamatu saaks kokku võtta luuletustena ...
Kliks, klõks,
Kliks, klõks.
Avan oma silmad ja
näen, et ema kõnnib
oma uhketes kingades
minema, oma kohver käes.
Jooksen järgi talle nagu
hanepoeg oma emale.
Hüüan tema poole valusalt,
aga ta ei pööra pilku tagasi.
Tunnen, kuidas süda puruneb,
puruneb nagu klaas kildudeks.
Vajun vaikselt ja valusalt
looduse embusse.
Hajun vaikselt pimedusse, tunnen,
et ma ei taastu sellest iial.
Aleksandra
Pole ema,
pole isa.
Üksi keset maailma.
Turvatunde lood nüüd ise.
Nagu haavatud loom
tõmbud varjudesse.
Loodus hoiab,
loodus kaitseb.
Loodus Su endaga kaasa viib.
Inimesi maailmas,
nii ilmatuma palju.
Keda usaldad ja keda mitte ...
Pead leidma enda elumõtte.
Bianca Marie