Tallinnas ongi meie ees Rakett69 Teadusstuudio. Astume sisse, suur lagi meie peade kohal ning paarkümmend sammu edasi üks suur müstiline uks sissepääsu juurest vasakul, kust üsna pea tulid välja meist hulga nooremad lapsed, tekitab kohe küsimuse: mis uks see on? See küsimus hajub kohe peast, sest ega üks uks ei saa olla nii tähtis, ning ma olen veidi mures vahetusjalatsite pärast, mille õpetaja oli palunud kaasa võtta, aga mul loomulikult pole neid. Oleks ma vaid teadnud, et vahetusjalatsid on kõige väiksem probleem võrreldes sellega, mis edasi saab.  

Nii poole tunni pärast ongi meie kord minna läbi selle müstilise ukse. Sisenedes on meie ees pikk koridor ning veel hulgaliselt müstilisi uksi meist paremal. Ühest uksest astume nüüd sisse. Matt-tumedad seinad, laed, mis on ebatavaliselt kõrged, ning eri värvi lauad tühjalt seinte ääres. Juba on sees ootus ja valmidus. Tiimid koos, näidatakse meile lühikest videoklippi, saame karbid ja kogu müstika peitubki selles karbis.

Soojendusülesandeks saame hulga tükke ning nende tükkide legendi. Peame puhurist tuleva tuulega panema tööle tiiviku, mis omakorda annab energiat õigesti kokku pandud tükkidele, mis siis omakorda panevad põlema väikese tule. Kohe hakkame mõtlema, millised tükid tunduvad kasutud. Erinevate kombinatsioonide väljamõtlemine tõstab õhus olevat pinget. Tükk tüki järel, ei midagi. Tuli ei lähe põlema. Kõrvalt kostub esimene nupuvajutus. Keegi on juba tule põlema saanud. Aina enam sobitame tükke kokku, mõtleme välja uusi tehnikaid, ikka mitte midagi. Järjekordne tiim on ülesandega valmis saanud. Oleme viimased. Saame kõrvalmeeskonnalt, kes said tule põlema esimesena, nõuandeid. Oleme kõik õigesti teinud, tuli ei põle, kuid kui nüüd väga lähedalt seda punast LED-lampi vaadata, see põleb. Mõistame, et meil oli lahendus juba algusest peale õige, aga LED-tuli oli nii nõrk, et kaugelt me ei näinudki, et see põleb. Me andsime liiga kiiresti alla.

Järgmine klipp läheb käima ja järekordne karp täis juppe ja tükke on ootamas. Nüüd on siis soojendus läbi ja võistlus algab. Pool tundi on meil aega, et ehitada tiivik. Trikk on selles, et võidab see, kelle tiivik teeb kõige rohkem pöördeid minutis. Selle mõõtmiseks on meil spetsiaalne vahend. Esimene tiivik valmib kiirelt, tehtud paberist ja jäätisepulkadest. Testime seda, paber loperdab. Hakkame kohe teist tegema. Seekord papist. Pöörete arv kasvab märgatavalt. Natuke on veel aega järel ja samal ajal hakkab teine pool meeskonnast ehitama järgmist tiivikut jäätisepulkadest ja väikestest paberitükkidest. Käib vaidlus, kas tiivik peab olema kerge. Äkki tuleks papitükid panna erinevate nurkade all, suurema ruumalaga, et rohkem õhku seda kiiremini edasi viiks? Kiire pilk vastaste laudade poole ning tagasi oma laua juurde. Veel viimaseid katseid tehes, millist tiivikut valida, on pool tundi läbi. Ükshaaval testitakse iga meeskonna väljavalitud tiivikut. Mõned pöörlevad kuidagi liiga kiiresti, võrreldes meie omaga. Mõned ei hakka üldse pöörlema. Meie meeskond jääb teiseks. Just see meeskond, kelle tiivik kuidagi liiga kiiresti pöörles, võidab jälle. Nukralt paneme terved asjad karpi tagasi.

Viimane ülesanne, veel viimane pingutus. Järjekordne karp täis teadmatust on jõudnud meie ette. Poole tunniga peame ehitama nüüd vesiveski. Aga see pole kõik. Selle vesiveski peab panema ühe pulga otsa, kuhu on kinnitatud nööriga rakett, rakett on sama värvi nagu tiimi laud. Võidab see, kelle rakett kõige kiiremini üles jõuab. Vett on piiratud kogus. Kohe hakkame plastmassist topse pooleks lõikama. Järjekordne pilk vastaste ideede poole reedab, et kõik teised kasutavad plastmassist lusikaid. Plastmassist lusikate pindala on väiksem ehk tõenäosus, et vett lendab rohkem mööda, on neil suurem kui meil. Peidame oma idee papist seinte vahele ja liimime oma vesiveskit edasi. Väike lootusekiir tuleb meie keskele. Äkki vähemalt selle ülesande võidame. Niipea, kui meie veski valmis saab, läheme seda testima. Tulles oma papist seinte vahelt välja, näevad kõik meie ideed kasutada lusikate asemel poolikuid topse ja mõne hetke pärast hakkavad kõik enda vesiveskit topsidega täiendama. Vett lendab, raketid tõusevad, joostaksei aina uuesti ja uuesti kraani juurde, et vett juurde tuua. Kuniks on veel aega, tehakse täiendusi ja parandusi. Viimasel hetkel läheb ühel meie vastastest vesiveski katki. Nii need minutid tiksuvad, kuniks on käes aeg. Järgmised pool tundi on läbi saanud. Kõikide raketid pannakse samale kõrgusele. Kaks pudelit meeskonna kohta täidetakse ääreni veega. Väike paus ja võistlus läheb käima.

Järjekordselt on meie kõrval seesama tiim, kes on võitnud eelnevad kaks ülesannet. Seekord teame, et teeme neile ära. Tasavägiselt läheb meie rakett ootamatult ette ja nii võidab meie tiim viimase võistluse. Uhkelt. Jääme jagama esimest ja teist kohta enda peamiste vastastega, sest esimene ülesanne oli soojendus ja seda ei võetud arvesse.

Kokku oli meil tiime viis: valged, mustad, sinised, punased ja rohelised. Päris uhke tunne oli. Saime diplomi ning meid juhatati samast pikast koridorist nüüd ka välja ning see suur müstiline uks, kust olime üle tunni tagasi sisse läinud, vajus nüüd meie taga kinni.

Pärast vaidles meeskond, kes pidi meiega esimest-teist kohta jagama, siiski vastu, et tegelikult nemad väärisid esimest kohta ja meie teist, sest nad võitsid ka selle soojendusülesande. Vaieldes ja naerdes jätsime hüvasti selle hämmastava kohaga ja suundusime läbi vihma tagasi bussi. Nüüd võtsime suuna Ülemiste keskuse poole, kus saime süüa ja poodides ringi käia. Kõhud täis, olime juba tagasiteel Kuressaare poole ja meie klassi fantastiline reis oligi läbi saanud. 

Suured tänud meie klassi Ingel Roosile, Jakobile ja Liisale, kes „Rohelend Rakett69“ konkursi auhinnana olid meile võitnud sellise erakordse reisi!