Gert Lutter, kunstiline kujundaja

Kas tõesti juba kümme aastat?

Logo

Solistica sai minu jaoks alguse logokonkursiga, mille võidutööks valiti minu kavand pealkirjaga „Juhe”. Tänuks saadud Kuressaare Gümnaasiumi logoga suur sinine saunalina seisab endiselt ilusti kapis!

Graafika

Kõigil aastatel on minu teha olnud Solistica trükiste graafiline disain, püüdes enda nägemust kuidagi sobitada kogu meeskonna välja pakutud ideede ja kujunditega. Esimesel aastal ei olnud veel erilist visiooni ega nägemust, milline võiks olla kuulutuse ja aukirjade läbiv idee ning hästi on meeles, kuidas kuulutuse näidise peale tuli peakorraldaja Pilvi Karu ja teatas, et see ei ole üldse mitte mingi kuulutus!

Igal aastal on olnud oma värvikeel ja isemoodi sümboolika – 2013. aasta mererohekast 2016. aasta majaka taustal loojuva päikese erkoranžini. 2017. aasta kujunduse inspiratsiooniallikaks oli Lennart Meri „Hõbevalgem”. Selle kujunduse päris taevakaart, mis juhatab teed Lüüra tähtkuju poole, ja hele boliid on minu arvates siiamaani üks kõige õnnestunumaid konkursi kujundusi ja sümboleid … 2020. aastal muutus kujunduskeel veidi, põimides iga aasta teemamärgid ka logo kujundusse. 2020. aasta lõpmatuse-kaheksa punane täpp, 2021. aasta hõbedaproov ning selle aasta juurte juurde minemine.

Pilt

Lisaks graafikale olen tegelikult rohkem pildil olnud fotograafina – või siis mitte, sest nagu ikka, fotograafi naljalt fotodelt ei leia! Esimesel aastal pildistasin vaid avamist ja lõpetamist, edaspidi aga lisandusid ka kõik kontserdid. Solistide pildistamine tundub lihtne, vahel aga on väga raske valida just neid kahte-kolme pilti, mis ka lauljatele endile peaksid kõige rohkem meeldima. Mõnest lauljast on üsna keeruline saada pilti, millel silmad lahti on!

Kõige toredam emotsioon aastast aastasse sellist üritust pildistades on näha tuttavaid nägusid, kes ikka ja jälle meie konkursile jõudnud ning noorest lauljahakatisest säravaks solistiks sirgunud.

Laine Lehto, demovooru ja ajakava kunstnik

Solistica algusest peale on minu kaheks põhitöölõiguks olnud demovooru (ehk eelvooru) läbiviimine ning igasuguse lõppvõistlust puudutava korraldusliku info haldamine, nagu ajakava, proovigraafikud, kontserdikavad, osalejate statistika, suhtlemine juhendajatega jpm.

Esimestel aastatel, kui ürituse korraldusse alles „sisse elasin”, teadis mu pere väga hästi, et kui saabus detsembri algus või jaanuari lõpp, oli ema mõneks ajaks oma kodustest tavakohustustest prii. Mu armas abikaasa võttis vapralt juhtimise üle, kuulas lisaks ära ka kõik rõõmud ja mured, mida tihtilugu jagada tahtsin. Olen selle eest talle südamest tänulik :)

See, et mulle meeldivad „exceli tabelid”, on ilmselge! Samas naudin väga inimestega suhtlemist ja seda pakub ühe konkursi korraldamine piisavalt. Nii kirja teel, telefonitsi kui ka silmast silma. Viimane on siiski eranditult mu lemmik. Juba päev enne lõppvõistlust, kui hakatakse aulat valmis seadma, on selline meeldiv elevus hinges. Esimeste osalejate saabudes olen juba täielikult „Solistica-mulli” sukeldunud ja annan protsessi nautides endast parima, et konkurss sujuvalt kulgeda saaks.

Meie tiim on aastatega kasvanud üheks suureks ja sõbralikuks pereks, kellega koos on tänaseks läbi käidud nii tulest kui veest! Kindlasti on selle aja jooksul juhtunud nii mõndagi erilist, esimesena meenub mulle aga 2018. aasta III võistluskontserdi seisanud ülelinnaline elektrikatkestus. Samal ajal, kui korraldustiim püüdis olukorrale kiiret lahendust leida, võtsid pimedas aulas koos publikuga lauluviisi üles bändiliikmed Andre Maaker ja Mihkel Mälgand. Telefonide valguses saalitäie publikuga koos „Saaremaa valssi”, „Mu kodu” ja „Maa tuleb täita lastega” laulda – seda erakordselt liigutavat ühtsustunnet pole võimalik sõnadesse panna ...

Nagu saatuse sõrm oleks sel aastal mängu tulnud. Olime esimest korda Solistica ajaloos väga rahul sellega, kuidas kõik kontserdid ja proovid täpselt ajagraafikus püsisid, kõik sujus suurepäraselt ... kuni tuli elektrikatkestus, tänu millele lõpetasime ürituse tubli tunnikese planeeritust hiljem :)

Aga tänu juhtunule on, mida tagantjärele meenutada.

Sild kahe konkursi vahel:

On tore tõdeda, et lauljad, keda kunagi Saaremaa Ühisgümnaasiumis solistide ja duettide konkursil juhendasin, esinevad nüüd edukalt Eesti kontserdilavadel. Veel rohkem teeb rõõmu see, et mõned neist juhendajana oma õpilasi ka Solisticale osalema toovad.

Eve Tuisk, kontserdijuhtide sõnaseadja, tseremooniameister

Solistica meeskonnas panustamine on tohutu enesearengu ja õppimise koht. Aasta-aastalt muutuvad detailid aina peenemaks ja läbimõeldumaks. Teadustajate põhiline ettevalmistustöö käib Solistica ajal alati eesti keele vaheruumis, kus ühes nurgas on kohvritäis asju, alustades hügieenitarvetest ja lõpetades lokitangidega, teises nurgas vedeleb pea kümme paari kingi, kõik erinevat värvi, riiulitel ripuvad omavahel harmoneeruvad riided. Lauad on loomulikult täis kääre-liimipulki-pabereid – et teadustajate kaardid eeskujulikult ja täpselt ette valmistatud ja kujundatud oleksid. Tõsi, viimasel paaril aastal oleme konkursil paberikasutust tõsiselt piiranud, seega on tekstid suures osas arvutisse jäänud ja õhtujuhid kasutavad moodsamaid lahendusi – tahvelarvuteid.

Mul on suur au olnud Solistica raames teha koostööd väga-väga ägedate teadustajatega, ma kõiki ei jõua siin nimetada, aga staažikamad neist on Gert Tammel, Kristina Liiv, Victoria Rosing ja Sander Berens. Ma päriselt ei saaks oma töölõiku teha, kui neid inimesi poleks. Aastate jooksul on meil sündinud idee, et igal aastal võiks teadustajaks olla ka mõni vilistlane. Siiamaani oleme seda mõtet suutnud jälgida.

Proovid tekitavad alati palju elevust ja juhuslikest vigadest on sündinud vahvad ideed, näiteks kultuuriminister Indrek Saarest on prooviruumis hääldamisvea tõttu saanud Indrek Staar, millest omakorda sündiski idee staar-minister Indrek STaar’ist. See juhtus korral, kui Solistica üheks motiiviks oli sabaga täht. „Oma head soovid Solistica tähtedele edastas staar-minister Indrek STaar. Tähendab, Indrek SAAR.”

Esimestel aastatel tekitas hästi palju elevust saalis see, kui võrdlesime žürii- ja bändiliikmeid teemast lähtuvalt kas loomade, lindude või lausa pillidega. Selle eeltöö käis nii, et näitasime mõnele klassile žüriiliikme pilti ja nemad pidid kirjutama, keda või mida too meenutab. Hästi vahvaid ja väga tabavaid leide on sealt tulnud. Oleme igal aastal proovinud hindajate ja bändimeeste kohta midagi huvitavat välja otsida. Viimastel aastatel oleme sõnaloomes samuti kokku hakanud hoidma, see tähendab, et samamoodi, nagu paberi liigtarvitamist väldime, olen ka sõnadega kokkuhoidlikum. Mulle meeldib mõte, et vähem on rohkem!

Olen täiesti nõus Rita Ilvesega, kes oma meenutustes on võrrelnud konferansjeesid kiirreageerijatega – meilegi pole võõrad olukorrad, kus näiteks enne Solistica lõpetamist, suurt finaali, selgub, et aeg on totaalselt limiteeritud, sest keegi peab ilmtingimata praamile jõudma, ja teadustajad saavad öelda vaid olulisimat. No kui adekvaatne sa oled sellisel hetkel otsustama, mis see kõige-kõige tähtsam siis on. Kõik on ju oluline ...

Tekstiloome peamine nõue minu enda jaoks on alati, et see ei varjutaks põhitegijaid – Solistica puhul on selleks raudselt lauljad ja laulud! Tekstid peavad moodustama terviku, looma soodsa ja soosiva õhkkonna, mitte tõusma kõige rohkem esile. Terviku loomisel on väga palju kaasa aidanud teema kokkuleppimine ja läbiarutamine Solistica meeskonnaliikmete vahel. Meil on igal aastal olnud kindel läbiv teema, millele kõik muu üles ehitame, aga see on juba eraldi lugu vääriv teema.

Merle Rekaya, infoliigutaja meedias ja kodulehel

Kümnes aasta Solistica meeskonnas – see on olnud omamoodi teelolek, kus igal konkurss võtab kokku ühe käidud etapi, kusjuures siht tundubki olevat see koosminek!

Paljugi on 10 aastaga muutunud – nii teekaaslased, olud, esinemispaik kui ka meeskonnaliikmete töökohad –, kuid see ootus nende paari päeva järele jaanuari lõpus, kui saad end kõigest muust välja lülitada ja olla osake suurepärase muusikasündmuse tekkimises, on jäänud.

Ehkki esimest konkurssi ettevalmistav meeskond oli väiksem kui järgnevad, oli see ideede genereerimise aasta, kus ükski mõte ei olnud vale, tuli ainult valida, millega edasi tööd teha! Mäletan siiani eredalt koosarutelusid Pilvi Karuga, kui sõnastasime esimest rahataotlust, konkursi juhendit, üleskutseid konkursi nime ja kujunduse leidmiseks jne. Teine mõttesäristamine käis koos Anneli Meistersoniga, kui lasime endast välja ideid konkursi visuaali, meenete ja kõikvõimalike tegemiste jaoks. Kõik need aastad oleme koos Gert Lutteriga kõrvuti Solistica kodulehte sisuga täitnud, mis on igal aastal olnud põnev ja väljakutseid pakkuv.

10 aastat teelolemist, palju erinevaid uusi tutvusi enda jaoks täiesti teistsuguses  maailmas (minu üheksa-aastane solistiõppes käiv poeg küsis säravi silmi: „Kas sa helistasid praegu Stefanile ja Merilinile (Mälk)?”), enese proovilepanekut ja arendamist, lõputult tekstikorrektuuri, telefonikõnesid ja e-kirju, palju uusi kleite, mis ostetud ainult Solistica pärast, ja lõpuks igal aastal kolm hea muusikaga täidetud kontserti, mis täidetud Eesti muusikataeva tulevikutähtedega – see on minu Solistica.

Kristin Lauri, õpilasmeeskonna juhendaja

Minu lugu Solisticaga sai alguse 2016. aastal, mil minu köögist tekkis tänulauale Solistica 2016 tort. Mäletan, et tordil oli valge pits ja lillad roosid, taustaks heledad toonid ja martsipani sisse pressitud lillemuster. See oli esimene aasta, kui süvenenult Solistica sisse vaatasin. Sellest sai ka alguse teekond, mis seni katkenud pole. Järgmisel aastal vaatasin juba lähemalt ja aitasin seal, kus oskusi oli. Aasta hiljem kaasati mind Solistica meeskonda õpilasi juhendama. Õpilased on ka need, kes mind Solistica lainel ikka edasi on kandnud. Minu absoluutne osa Solisticast – õpilastiim 🙂. 

Mõnus vaib ja kulgemine avab Solistical meie kõigi jaoks mälestustelaekaid, ilmselt just see mälestuste kogumine meid iga aasta ka kokku toob. 

Tänavu vaatan Solisticat juba hoopis teise nurga alt, uute väljakutsetega, aga õpilastiim on ikka sama 🙂 Muuseas, õpilased, kellega Solistica seiklust alustasin, on nüüdseks jõudnud abituuriumi.

Kristina Liiv, Solistica hääl ja korraldusmeeskonna liige

Kui ma nüüd ei eksi, siis olengi Solisticaga vähemal või rohkemal määral olnud seotud kõigil kümnel korral. Ma olen alati Solisticat kerge ärevusega hinges oodanud. Kogu see korralduslik pool, muusikaline kollektiiv ja need aukartust äratavad noored lauljad annavad jaanuarikuu viimasel nädalavahetusel positiivse laengu kogu aastaks. 

Solistica on olnud mu jaoks väikeste, kuid oluliste unistuste täitumine. Ehkki võistlejana mul sinna lavale asja pole olnud, on mu hääl nendel kontsertidel olnud aastaid. Üks mu unistustest siiski oli sel laval ka lauljana üles astuda, kuniks ühel hetkel see nii oligi – sain oma armsa kooli hümni laulda koos oma kallite vendadega. Mina Solistica laval – jess!

Teine unistus oli olla täieõiguslik korraldustiimi liige, mis samuti kaks Solisticat tagasi täide läks. Väljakutseid oli palju, mugavustsoon jäi nii kaugele selja taha ja panus Solisticasse sai hoopis uue tähenduse. 

Solistica on koht, kus näed inimesi, kellega igapäevaselt ei suhtle, kuid keda endise Kuressaare Gümnaasiumi koridorides Solistica ajal nähes läheb seest soojaks, tervitad ja ehk puhud natuke juttugi, ja siis tead, et kohtute jälle aasta pärast. Solistica loob väärtust, mille jaoks on südames oma eraldi koht. 

Mõtlete, et sõna on saanud Solistica meeskonna liikmed, aga peakorraldaja Pilvi Karu mõtteid eikusagil. Neid saate lugeda 28. jaanuari Meie Maast: esimene ja teine lehekülg.