Viimasel ajal pole ajataju mänginud suurt rolli minu elus. Minu elus ega ka minu lähedaste elus, ent seda fakti võite muidugi võtta terakese soolaga – kui siia lugema on sattunud väike valge küülik Lewis Carrolli muinasjutust, siis minu siirad vabandussõnad. Ma muidugi mõista võtan aja igasugust kulgemist väga tõsiselt, mõni võiks öelda, et hilinemine on mu vihavaenlane (loe: ma olen krooniline hilineja). Ent kui istuksin maha ja tõesti juurdleksin, siis äkki jõuaksin arusaamani, et minu koolitee esimesest septembrist on tõepoolest möödas nüüd tervelt 12 aastat. Maailmas on lapsi, kes pole nii vanad. Kuidas? Võimatu. 

Ma mäletan, kuidas olin nii elevil esimesse klassi minnes. Väike mina oli õnnelik, olles osa millestki suuremast ning lisaks lõpuks lugemine ära õppida. Piinlikuks läks paluda vanematel võõrkeelseid filme ette lugeda. Viimane piisk karikasse oli hetkel, kui film „Videvik“ esmakordselt kinodesse tuli ja õde mind seda oma sõpradega vaatama kutsus. Ma oleks võinud sama hästi vaadata tummfilmi. Peale filmi Diva ees seistes tegin ma oma elus esimese väga tähtsa otsuse: esimesse klassi minemine on paratamatu. Tol ajal ma ei teadnud, et otseses mõttes oli see minek paratamatu. Tänaseks anekdoodiks kujutagem ette, mida riik oleks ette võtnud, kui üks seitsmeaastane kategooriliselt keeldub kooliteed alustamast. Otse türmi tundub liialdane. Trahvi jaoks pole 20 krooni taskuraha nädalas piisav. Mulle meeldib mõelda, et teises maailmas, kus ma „Videvikku“ ei näinud, põgenen ma siiani riigi eest, kes tahab mind 1. klassi panna.

Peale seda aga sulanduvad aastad taas kokku. Küll oli tõuse ja mõõnu, mõnel aastal rohkem kui teisel, ent siin ma nüüd olen – lõpetamise ukselävel, kus päris maailm terendab viirastusena käeulatuse kaugusel. Kas oleksin saanud enam valmistuda koolitee lõppemiseks? Arvatavasti küll, aga samas – kuidas valmistuda millekski, mis siiani püsib suure küsimärgina. Kaalukauss on leidnud ekviliibriumi ärevuse ja elevuse vahel. Edasine on samal ajal hirmutav kui ka lõpmatuid võimalusi pakkuv loosiratas. Juba praegu kuulen vaimusilmas Kristjan Jõekalda räuskamist oma kõrvas. Tean, et selline õnne ja kõhutunde peale elamine ehmataks mõne kaameks, kuid ma leian, et eelistangi enda vaistu kuulamist ennekõike. Usaldan, et teen õige valiku enda jaoks, kui kuulan oma südant.

Olen ääretult tänulik, et sain veeta oma viimased kooliaastad klassiga, mille juhus ja Maidu Varik enne 10. klassi algust määras. Minu klass on täis erinevaid karaktereid, kes tervikuna koos tegid elu huvitavaks kolme aasta vältel. Ma võibolla ei õppinud nendega koos lugema (kuigi see oleks olnud omaette vägitegu olla lugemisoskamatu põhikooli lõpuni), siis õppisin nendega koos olema täiskasvanu (vaieldav) ning hea sõber. Läbisime koos mitmeid takistusi, mägesid, lävepakke ja oleme nüüd kõik koos valmis panema ühise lõpu meie seiklustele. Soovin igale klassikaaslasele tuult tiibadesse: et iga Sinu soov täituks ja et Sa saaksid teha, mida süda enim ihkab. Loodan, et oled õnnelik oma valikutes ja näed edasises vaid võimalusi. Aitäh teile kõigile ning aitäh, Anni Haandi. Oled olnud tõeline Atlas, kelle õlul kõik meie klassi mured ja rõõmud leidsid alati mõttekaaslase. Oled üks südikas naine, ma võin Sulle seda kindla südamega öelda. 

Aitäh teile, koolipere! Olete aja minu jaoks seisma pannud oma kohaloluga.