Kuressaare Gümnaasium
„Võimalused on iga päev ukse taga koputamas – külalised tuleb ise sisse kutsuda!“ Nii ütleksin KG lõpetajale, kes astub esimesi teadlikke samme iseseisva elu suunas. Saabuva vabadusega tuleb ka vastutus. Sinu valikud ja otsused mõjutavad maailma nii otseselt kui kaudselt.

Enam kui kümme aastat tagasi Nooruse tänavale kõndides ma nii ei mõelnud. Ei osanud ma sel ajal hoomata ka haridusliku vundamendi tähtsust. Sellegipoolest idanesid minu ajusagarate vahel mõned unistused. Noore mehena on tähtis tõestada, et oled võimeline suuri tegusid ette võtma. Nii ma alustasingi esimest tõsist väljakutset.

Unistused ja eesmärgid
Unistused on õnneks odavad. Kalliks muutub elluviimine. Minu eesmärk oli läbida esimene jooksumaraton vähem kui kolme tunniga. Sportlik saavutus õnnestus, kuid tulemusest olulisem õppetund seisnes sihikindluse treenimises. Üksnes unistamisest ei piisa – vaja on tegutseda! Ja vahel on selles protsessis kõigele heale lisaks ka üksluisust ja väsimust, kuid nendest meeleseisunditest tuleb osata jagu saada, kui soovime tõepoolest teha midagi tähelepanuväärset.

Austraalia
Ühel kevadpäeval sattusin KG seinte vahel vestlema klassiõega, kes mõlgutas mõtet minna koos Austraaliasse. Abituriendina ei teadnud ma täpselt, mida teha pärast keskkooli. Küll aga teadsin, et mul on vaba aasta, kuni olen kohustatud minema ajateenistusse. Kuna see võimalus juba mu uksele koputas, siis otsustasingi minna reisile teisele poole maakera.

Asjaolude kokkulangemisel sattusin Austraaliasse üksinda. Tollal 19aastasena olin kodust ja lähedastest sattunud 15 000 kilomeetri kaugusele. Olin iseenda saatuse sepp. Nooruslikus uljuses ei läinud kõik nii sujuvalt, nagu esialgu lootsin. Minu tagasihoidlikud säästud ei olnud piisavad, et elada töötult suhteliselt kallis riigis. Nii jooksin esimest korda elus rahast tühjaks. Mäletan, et viimase arvestatava summa kulutasin lennupiletile Sydneyst Brisbane’i. Siis hääletasin Bundabergi – farmilinna, kus pidi alati tööd olema. Selgus, et enamik töösaajatest värvatakse hostelist. Aga hostelis ööbimine maksab!

Istusin ühe toidupoe ees pingil ja mõtlesin, mida teha – mu rahakotti oli järele jäänud kõigest 25 dollarit. Sellest piisanuks üheks ööks hostelis. Ja edasi? Vabadus tähendab ju samuti vastutust (meenutades alguses mainitut). Minu vastutustunne ei lubanud kodust abi küsida. Antud olukorrast pidin ise välja rabelema.

Sellesama sisemise arutelu ajal istus mu kõrvale vanem proua, kes alustas minuga vestlust. Elu teeb kummalisi keerdkäike, sest see lahke naine pakkus mulle abi ja kutsus mind enda juurde. Juba järgmisel hommikul, varavalges kella kuuest astusin uksest välja, et leida endale töö. Strateegiaks oli pöidlaküüdi toel mõne suurema farmi servale hääletamine. Samal hommikul leidsin tänavalt ise rahatähe. Selliseid asju polnud minuga kunagi juhtunud. Paar tundi hiljem rohisin porgandipeenraid ja naeratus ulatus kõrvuni, sest õnn ei naeratanud üksnes juhuslikult – õnnestumiseks rakendasin leidlikkust ja initsiatiivi. Kõigest kuu aega hiljem teenisin Austraalia maguskartuli farmis rohkem palka kui tollane Eesti peaminister. Igale mõõnale järgneb tõus!

Austraalia farmis olid päevad pikad – 12–14 tundi tüüpiliselt. Töötasu oli see-eest korralik ja lubas hiljem nautida eksootilisi puhkereise. Foto: erakogu

Riigikaitse
Minu valik oli tulla Austraalia eksootilisest elust tagasi kodumaale, et läbida ajateenistus. Selle asemel, et hiilida kohustusest kõrvale, nägin selles võimalust isenda võimeid taas proovile panna. Ma ei nõustu nendega, kes ütlevad, et see on kaheksa kuud ajaraiskamist. Minu väljaõpe sisaldas täpsuslaskuri kursust, mis oli ülimalt põnev ning aitas ka edaspidistes väljakutsetes olla mentaalselt tugev. Üllataval kombel läheb eelnevalt õpitut vaja ettearvamatus kohas. Kui ma keskkooli ajal ei pidanud matemaatikast lugu, siis hiljem läks koosinust ja tangensit vaja selleks, et arvutada välja sihtmärgi tabamiseks vajalikud kaugused. Sellest ka loo moraal: esmapilgul tühised teadmistekillud võivad hiljem olla päästerõngaks.

Ajateenistuses õpiti maastikuga ühte sulama. Tegelikus olukorras on relv samuti maskeeritud. Foto: Henek Tomson

Kõrgkoolid
Kuna sport oli hingelähedane, siis 2013. aastal alustasin õpinguid Tallinna Ülikoolis kehakultuuri erialal. Enne seda õppisin aastakese ka ehitust – võiks ju kunagi osata oma majas naela seina lüüa ja lae ära värvida. Spordiõpinguid nautisin ma igal juhul. Alguses kuulsin aeg-ajalt ka kaastudengite nurinat, et selle paberiga pole muud teha, kui kehalise kasvatuse õpetajaks minna. Hiljem jõudis ka neile torisejatele kohale, kui suur väärtus on õpetajaks olemisel. Sest õpetajad on inimesed, kes aitavad sul ehitada teadmiste vundamenti. „Tarkusega on probleem,“ ütles üks minu õppejõududest kord ja jätkas, „kõik võivad endale hankida, kuid keegi ei saa jagada.“ Paradoks seisneb selles, et kasulikku teadmist ei saa jagada, kui puudub vastuvõtja võimekus.

Minu teekond bakalaureuse tasemel jõudis 2014. aastal Hispaaniasse. Erasmuse vahetusprogrammis õppisin ühe aasta Granada ülikoolis. Sellesse aega jäävad paljud eredad mälestused uutest sõpradest ja põnevatest matkadest. Aga taas kord tõestasin, et kui pingutan, siis suudan ka võõras keelekeskkonnas kiirelt kohaneda. Esialgu ei rääkinud ma hispaania keelt, kuid kolm kuud hiljem, kui pidin igapäevaselt aru saama, mis ümberringi toimub, tundsin ennast juba koduselt.

Teisel semestril võtsin ette ühe küllaltki väljakutsuva spordifüsioloogiakursuse ja kuigi kahtlesin, kas suudan nii sügaval teadusmaastikul hispaania keeles navigeerida, osutus see kõige huvitavamaks kursuseks nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Üllatuslik koondhinne oli 7,2 kümnest (Hispaanias on erinev hindamisskaala) – mitte ideaalne tulemus, aga julgelt üle keskmise. See kogemus andis suurema julguse püsida teadmiste omandamisel marsruudil, mis mind kõige enam köidab. Kui pigem väldid raskeid aineid ja valid turvalise tee, siis jah, keskmine hinne võib mõnda aega olla pisut kõrgem, kuid investeering võib jääda tegemata selles valdkonnas, mis hiljem kõige rohkem uksi avab.

Spordifüsioloogia loengud Hispaanias, kus tehti mitmeid praktilisi katseid. Antud pildil mõõdab professor kõrvalestast vere laktaadisisaldust pärast tempojooksu. Foto: erakogu

Kui Hispaanias olin, võttis minuga ühendust üks sõber, kes soovis koos Uus-Meremaale minna. Idee oli ülimalt ahvatlev, vaatamata asjaolule, et mul oli ülikool parasjagu pooleli. Tegime viisataotluse ära ja selgus, et 100 inimese kvoodi sisse mahtusin mina, kuid mitte mu sõber. 2016. aastal Eestis elades langetasin otsuse, et head asja ei saa raisku lasta ja nii oligi plaan valmis – jätan semestri pooleli ja põrutan taas teisele poole planeeti.

Kuna nüüd olin juba kogenum reisihuviline ja matkasõber, siis tundus vastupandamatuna teha läbi üks tõeline ekspeditsioon. Süütenööriks oli Red Bulli korraldatud nädalane seiklusvõistlus Euroopas, kus pidime rahatult jõudma ühest sihtriigist teise.

Sellest ajendatuna alustasin Uus-Meremaal teekonnaga põhjatipust lõunatippu, kus 3000kilomeetrise distantsi tahtsin läbida 0 dollariga. Teadsin, et mul on sportlikus mõttes hea vastupidavus, aga raha puudumine lisas seiklusele uue dimensiooni. Mentaalselt peab olema valmis mugavusest välja tulema. Kes oleks osanud arvata, et talvised tingimused on merelise kliimaga saareriigis nii ettearvamatud. Aga katsumused ongi ju ületamiseks! Ligi viis kuud rahatult elamist õpetas mulle, kuidas näha takistuste asemel võimalusi; teisest küljest tuli elu lihtsalt usaldada ja mitte liialt muretseda.

Uus-Meremaa 3000-kilomeetrine ekspeditsioon nõudis füüsilist vastupidavust ja mentaalset järeleandmatust. Foto: erakogu

Treeningfookus ja triatlon
2017. aastal alustasin enda esimese ettevõtte loomisega. Teadsin, et tahan olla tulevikus triatlonitreener. Kuidas olla treener, kui sa pole isegi triatlonivõistlust veel läbinud? Lihtne – alusta treeningutega ja pane end võistlustele kirja! Nii oli minu suur eesmärk Eestisse tagasi tulles treenida ennast tippvormi. Esimese triatlonistardi tegin juulis, teise augustis poolpika Ironmani võistlusena ja kolmas oli septembris, kui Itaalias läbisin täispika Ironmani triatloni 9 tunni ja 40 minutiga (3,8 km ujumine; 180 km jalgrattasõit; 42,195 km jooks). Kõik on võimalik, kui eesmärgi täitumisse aega pühendada.

Pärast seda episoodi tulid ka esimesed õpilased ja treeneriamet. Selleks et inimesed sinu metoodikasse usuksid, pead ka ise tõestama, et oled võimeline suuri tulemusi tegema. Nüüd panustan sellesse, et Treeningfookus suudaks ettevõttena kasvada ja peamiseks ülesandeks on spordihuviliste abistamine suurte saavutuste elluviimisel.

Treeneritöö triatleetidega on Heneki sõnul emotsioone pakkuv. "Laeng on võimas, kui oled aasta aega sihipäraselt koostööd teinud ja ühel hetkel sportlane realiseerib selle tulemuseks." Foto: erakogu

Reisimine
Selleks et argielu rutiinist välja pääseda, proovin sageli reisida ja uusi kogemusi hankida. Heaks näiteks oli 2018. aasta, kui asusin tööle haskigiidina põhjapolaarjoonest kõrgemal, Norra mägede vahel. See oli küllaltki väljakutsuv, aga ka põnev töö. Vastutad nii inimeste kui ka loomade heaolu eest.

Alguses tundus elu koos kelgukoertega üsna pöörane. Su ees kakleb 20 koera ja sa pead selle verise olukorra lahendama! Mõni aeg hiljem aga mõistad haskide käitumismustrit ja suudad efektiivsemalt „hundikarja“ taltsutada. Meil oli kokku üle 100 koera, nii et igasuguseid olukordi tuli ette. Näiteks kaotas ühe lapse ema kontrolli koerarakendi üle ja laskis saanist lahti. Tema väike viieaastane laps kihutas koos koertega tundra poole ning siis tuli poiss päästa. Võtsin kiiresti mootorsaani ja sõitsin tuhinaga saanile järgi. Lõpuks õnnestus poiss elusalt ja tervelt tagasi tuua.

Kuna turistid pidid ise juhtima saani, mille ees oli tavaliselt kuus kuni kaheksa koera, siis juhtus ka tõsisemaid õnnetusi. Ühel juhul murdis 18aastane tüdruk vastu puud sõites jalaluu ja pidime talle kättejuhtuvatest toigastest ajutise lahase tegema ning toimetama ta mäest alla, kuni lõpuks helikopter transportis ta haiglasse. Seda päästeoperatsiooni tegime enam kui 20kraadises külmas, kus alajahtumise risk oli suur.

Haskigiidina töötamine oli Henekile meeldejääv elamus. "Kõige erilisem on kelgukoertega sõitmine öösel, kui põhjalaiuskraadidel lainetavad taevas virmalised". Foto: Henek Tomson

Mäed ja ekstreemsus. Pere
Mägedes käimine on meditatsioon, mis toob keskendumise olulistele asjadele. Olen tähele pannud, et ekstreemsetes paikades õpid iseenda ja inimeste kohta palju. Nii kutsusin ühe tüdruku endaga kaasa Norra kõrgeimate mägede tippu. Sellest reisist tulenes suur usaldus ja hiljem ka armastus. Kui sa astud üle lõhede ja ripud enda elukaaslase küljes köiega, siis sa tahad teda täielikult usaldada. Mäed on hea koht, kus seda harjutada. Panime teineteist proovile ka Mont Blanci tippu (4810 m) ronides. Suhe tugevnes ka hõredas õhus! Vähem kui aasta pärast sündis meile esimene laps.

Hetkel elame perega Norras. Minul on käsil magistriprogramm Norra Teadus- ja Tehnoloogiaülikoolis (NTNU), kus hetkel kirjutan lõputööd füsioloogiliselt efektiivsete treeningmeetodite kohta. Laborikatsetes mõõtsime vastupidavussportlaste hapnikutarbimist, vere laktaadisisaldust ja muid parameetreid erinevatel koormustel. Inspireeriv on õppida mainekate ekspertide juures ja osaleda tippteaduse loomises. Isiklikult loodan, et suudan ühel hetkel need kogemused ka kodumaal töösse rakendada.

Hapnikuomastamisvõime aitab hinnata sportlase funktsionaalset võimekust. Teaduslikult mõõdetakse vastupidavust koormustesti kaudu. Foto: erakogu.

Hirm ja kriitika
Noorele inimesele soovitan mitte lasta ennast heidutada teiste piiratud mõtlemisest. Väga sageli peegeldab halvustav kriitika kellegi teise ebakindlust. Samas tuleb endale selgeks teha, mis on adekvaatne tagasiside ja mida võib pidada õiglaseks kriitikaks. Konstruktiivsed soovitused aitavad veelgi tõhusamalt eesmärkideni jõuda.

Siin ka üks konkreetsem näide. Hiljuti saime kaante vahele raamatu „Minu Uus-Meremaa. Ekstreemne vabadus“. See ei olnud üksnes minu individuaalne panus, vaid koostöö kirjastusega. Õpipoisina tuleb kuulata neid, kes on valdkonna eksperdid ja näevad paremini, mis toimib.

Näiteks andis üks toimetaja mulle protsessi alguses väga ausa ja otsekohese tagasiside, mille lõpus ta ütles: „Loodetavasti jääme ikka sõpradeks! Nagu telefonis mainisin, üritan ma toimetajana tegutsedes kaitsta eeskätt lugeja huve, isegi kui autor töö käigus pisut pahaseks saab. See lähenemine on seni aidanud paremate raamatuteni jõuda. Olen kindel, et ka seekord!“

See tagasiside oli karm, kuid õiglane. Selliste olukordade pärast ei tasu kunagi pooleli jätta oma tööd, vaid vastupidi – nende raskuspunktide ületamine tagabki uue arenguhüppe.

„Minu Uus-Meremaa. Ekstreemne vabadus“
Raamatu kirjutamine oli loominguprotsess, milleks kulus rohkem aega, kui esialgu arvasin. Ma ei teadnud kirjutaja blokist. Nüüd olen selle läbi elanud. See fenomen leiab aset, kui tunned, et oled võimeline palju enamaks, kui päriselus välja tuleb. Sa oled iseenda suurim vaenlane, sest otsid perfektsionismi. Sa arvad, et igal mõttel, sõnal ja lausel on üüratu tähtsus. Nii muutubki iga konkreetse sõnumi edastamine üha komplitseeritumaks.

Mul on KG ajast meeles üks kirjanduse tund. Ma ei mäleta täpselt, mille ümber arutelu ringles, kuid olen mitmel korral meenutanud õpetaja Eve Tuisu lause sisu. Ta ütles, et lihtsates asjades on oma võlu. Võib-olla rääkis ta Murakami kirjeldatud Jugoslaavia lambakarjusest, kes vaatas lihtsalt taevast ja tähise öö Suurt Vankrit? Ebatõenäoline! Aga sellegipoolest jäi mulle meelde see emotsioon – lihtsuses peitub võlu.

Nii mõtlen ka kirjutamisel. Kas sõnum jõuab kohale ja millist väärtust antud tekst kannab? Kas lugejal on minu mõtteviisi lihtne mõista? Niiviisi diskuteerides ületad ka kirjutamisbloki ja mahukas töö muutub vähehaaval hõlpsamini teostatavaks.

Saaremaa
Tuleme tagasi loo alguse juurde. Paremad otsused võimaldavad saavutada suuremat valikuvabadust. Otsuse kvaliteet sõltub teadmistest. Me märkame tõenäolisemalt neid võimalusi, millest oleme rohkem teadlikud. Seega kasuta õpilasena kooliaega aju treenimiseks. Usu mind – iga aine, mida õppisin, on hiljem tulnud väiksemal või suuremal määral kasuks. Mina olen väga tänulik, et Kuressaare Gümnaasium aitas mul sirguda sama vastupidavaks nagu need kadakad meie tuulte vintsutatud rannajoonel. Kooli lauluski kõlas seda tunnet „läbi rõõmudest ja murest, läbi raskustestki pureb meie koolis iga noor“. See pidas paika. Loodan, et Saaremaalt tuleb aina juurde neid sitkeid noori, kes suudavad maailma paremaks muuta.