Kui võrdled gümnasisti Kadit praeguse Kadiga, siis mis on muutunud?
Mulle tundub, et kõige rohkem on muutunud minu enesetunnetus – suhtumine iseendasse ja teadlikkus iseendast. Gümnasistina arvasin, et olen vastuvõetav ja aktsepteeritud eelkõige siis, kui olen edukas ja tubli, saavutuskeskne ja tulemustele orienteeritud ühiskonna- ja koolikorraldus omakorda toetas seda. Hirm eksida oli suur, paljusid õpetajaid ma tõesti väga kartsin. Püüd teha nii, nagu „pidi“, olla teiste moodi, keskendumine heade hinnete saamisele viisid mind iseenda põhiolemusest aina kaugemale. See tõi ühel hetkel kaasa suure sisemise murdumise. Praeguseks saan öelda, et olen endaga väga heaks sõbraks saanud, luban endal olla iseenda moodi ega ela kellegi teise ootuste järgi.

Kadi on südamest tänulik, et tal on õnn elada sellises kohas nagu Saaremaa. Foto: Aare Trave

Kas ja kuidas on KG mõjutanud sinu praeguseid valikuid? Kas oled kedagi/midagi KGst kaasa võtnud?
KG mõjutas kindlasti minu valikut minna õppima eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Minu eesti keele ja kirjanduse õpetajad Maret Laurson ja Marit Tarkin olid mulle suureks eeskujuks ja inspiratsiooniks. KGs tekkis ka suurem huvi psühholoogia ja inimese olemuse vastu, klassijuhataja Kaja Puck oli suur tugi ja juhendaja mulle selles valdkonnas. Sellega on seotud ka minu praegused õpingud Tallinna Ülikoolis kunstiteraapia erialal. KGst olen kindlasti kaasa võtnud suure armastuse õppimise vastu – mulle tohutult meeldib õppida!

Oled KGga seotud olnud ka õpetajana. Millised mõtted oled sellest ajast kaasa võtnud? Mida sinu arvates tuleks suures koolis muuta? KGs kirjutatakse praegu hoolega Nooruse kooli arengukava. Millised punktid peaksid sinu arvates ilmtingimata selles sees olema?
Mul on tõepoolest olnud õnn koolis olla nii õpilase kui õpetaja rollis – mõlema kogemuse puhul saan tõdeda, et suur kool paraku ei ole kuigi õpilase- ja õpetajasõbralik. Suures koolis tuleks minu meelest muuta eelkõige seda, et kool peaks pigem olema väike, mitte suur. Aga olenemata laste arvust koolis peaks kooli prioriteet olema igal juhul kooli psühholoogiline keskkond, st koolis peaks olema soe ja teineteisega arvestav suhtluskultuur, lapse eripärade ja andekusega arvestav ning õpetajat toetav keskkond. Koolil peaks olema väga selge tegevuskava, kuidas toetada õpetajat – supervisioonid, arenguvestlused, psühholoogiline nõustamine (sh nt loovteraapia) – see peaks olema süsteemne ja haridusasutuse siseselt kokku lepitud lähenemine. Uuringud on näidanud, et võrreldes teiste elukutsete esindajatega kannatavad õpetajad tihedamini psühholoogilise stressi, vaimse ja füüsilise väsimuse ning läbipõlemise all. Kuna stressi või läbipõlemise tulemusena väheneb õpetamise kvaliteet, siis võib õpetaja stress lõpuks mõjutada ka tema õpilaste personaalset ja emotsionaalset arengut ning akadeemilisi saavutusi. Seega on minu meelest õpetaja toetamine koolis võtmeküsimus – aidates õpetajatel ennetada stressi ja sellest tulenevat läbipõlemist, saab mõjutada ka õpilaste arengut ja heaolu üleüldiselt. Lisaks võib läbipõlemine negatiivselt mõjutada õpetaja ja õpilaste, lapsevanemate või ka kolleegide omavahelisi suhteid, mis on aga toetava koolikeskkonna loomiseks esmatähtsad.

Oled otsustanud oma lapsi kodus õpetada? Millest selline otsus sündis? Mida selle protsessi käigus ise kõige rohkem õppinud oled?
Kuna olen aastaid töötanud haridusvaldkonnas (õpetajana KGs, õppejuhina lasteaias), siis olen üsna hästi kursis sellega, kuidas asjalood hariduselus praegu on. Tegelikult olen juba mõned aastad koduõppest mõtteid mõlgutanud, aga minu lapsed jäid koduõppele selle õppeaasta algusest – lõplik otsus selleks sündis kevadise koroonast tingitud distantsõppe ajal. Kodune õppimine toodi meile justkui kandikul koju kätte – mõistsime, kui hästi see meie perele sobib! Nägin, kuidas mu lapsed õpivad (või siis ei õpi üldse), kuidas tegelikult oli nende jaoks tihti mõtestamata, miks on vaja mingeid ülesandeid teha. Argument, et õpetaja käskis, ei olnud ei minu ega ka laste jaoks piisav. Märkasin, et õppimine tekitas lastes suurt vastuseisu ja pinget. See kindlasti mõjutas koduõppele jäämise otsust. Teine aspekt, mida täheldasin, oli see, et kadus ära krooniline väsimus ja pidev unevõlg. Lastel oli rohkem energiat, suutlikkust ja tahet tegeleda hobide ja huvialadega. Sain aru, et ma saan koduõppega väga palju toetada nii laste vaimset kui füüsilist tervist, mis mulle emana on ülioluline. Esimene poolaasta koduõppel on olnud pigem sisseelamisaeg, aga juba on tekkinud kindel rütm ja ajakava õppetööga tegelemiseks. See protsess on minu jaoks olnud väga põnev – olen mõistnud, kui väga mulle meeldib olla õpetaja!

Omandad hetkel magistrikraadi, räägi sellest lähemalt!
Õpingud Tallinna Ülikooli magistrantuuris kunstiteraapia erialal on praeguseks jõudnud lõpusirgele – on jäänud kaitsta veel magistritöö. Kunstiteraapias on ühendatud kaks mulle olulist valdkonda: armastus kunsti ja huvi inimese olemuse vastu. Teraapiaõpingud on olnud väga eriline teekond – on olnud hästi keerulisi hetki, samas suuri ja sügavaid taipamisi. Saan täna öelda, et olen nende õpingute jooksul leidnud endale oma elu kutse.

Vaba maali eksamil Tallinna Ülikoolis koos lemmikõppejõu Sirje Rungega. Foto: Triin Varkentin

Tean, et oled tegelenud väga loovate asjadega: loonud taaskasutatud materjalidest põneva disainiga Travedeco patju, valmistanud ehteid Hurm. Millised on su järgmised eesmärgid-ettevõtmised?
Olen sisse seadmas Kuressaarde oma väikest stuudiot, teraapiatuba, kus hakkan läbi viima loovteraapiat, samuti tegelema loominguga, korraldama loovusõhtuid. Kuna Saaremaal õpivad Gaia koolis koduõppel lisaks minu lastele veel mõne pere lapsed, siis tahaksin luua Saaremaale ka Gaia kooli filiaali, individuaalõppekeskust, kus koduõppe lapsed saaksid mõnel päeval nädalas õppetöö raames kohtuda.

Märtsis alustan õpinguid kundalini jooga õpetaja kursustel.

Kuidas enda füüsist ja vaimu keerulisel ajal tervena hoiad?
Minu jaoks on väga olulisel kohal füüsilise ja vaimse tervise toetamisel uni, puhas toit, puhas vesi, liikumine, loodus, jooga, massaaž, looming, armastus.

Lastejooga õpetajana peab Kadi inimese olulisimaks ülesandeks hoida oma hingelindu. Foto: Kerttu Seema

Kui saaksid olla ükspäev keegi teine, kas kasutaksid seda võimalust? Kes sa tahaksid olla? Miks?
Ma ei tahaks olla mitte keegi teine peale iseenda.

Milline on sind elus saatev ütlus?
Ole ise see muutus, mida tahad maailmas näha.

Armsale Kadile küsimused klassijuhatajalt Kaja Puckilt

Nimeta 5 asja, mis panevad sind elust rõõmu tundma?
Vaikus, loodus, armastus, kunst, kodu.

Kui sul oleks ajamasin üheks päevaks, mida sa sellega teeksid?
Ajamasinaga oleks küll põnev rännata!

Milline on sinu meelest ideaalne päev?
Ideaalne päev on minu jaoks minu argipäev: saan ärgata hommikul koos päikesega, valmistada hommikusööki, tegutsedes omas tempos, kiirustamata. Päeva veedan koos lastega õppetegevusi tehes – kuna elame maal, siis veedame palju aega õues ja metsas olles. Pärastlõunal lähevad lapsed erinevatesse trennidesse. Mul on päeva jooksul kindlasti ka tunnike täiesti omaette olemiseks, mõtisklemiseks, lugemiseks, kunsti ja joogaga tegelemiseks. Õhtul oleme koos perega kodus, valmistame midagi head ja tervislikku õhtusöögiks, kuulame muusikat, arutleme maailmaasjade üle.

Millist supervõimet sa endale sooviksid?
Mu supervõime võiks olla võime äratada igaühes tema täielik potentsiaal.