Oled KG 24. lennu c-klassi vilistlane, sinu klassijuhataja oli Signe Vahkal. Kui palju oma tegemistes klassikaaslaste ja -juhatajaga kokku puutud?
Klassikaaslastele mõeldes tuleb tõdeda, et on paar klassivenda, keda ma peale lõpuaktust kordagi näinud pole. Klassijuhatajatki võiks sagedamini kohata – praegu on viimasest korrast möödas vähemalt aasta, ehkki töötame mõlemad Kuressaares. Ühest klassiõest on saanud Saaremaa vallavalitsuses minu kolleeg ja üks lennukaaslastest töötab minu osakonnas. Tööalaseid kokkupuuteid on olnud üsna paljudega: kes vajab lepingute asjus nõu, kes organiseerib saatkonna üritust, kes soovib koostööd teavituskampaanias, kelle pere on aktiivne külaelu eestvedaja ja palju muudki. Selliste kohtumiste, kirjade ja telefonikõnede üle on alati väga hea meel. Tööülesanded on mind viinud ka klassikaaslastega samadele üritustele, olgu siis külavanema valimise koosolek või vabariigi aastapäeva tähistamine õdusas külamajas.

Kõljala külamajas vabariigi aastapäeva tähistamas. Foto: Kadri Paomees

Milline õpilane sa kooliajal olid? Üks vahva juhtum KG ajast meenutuseks õpetajatele ja teadasaamiseks praegustele õpilastele ...
Enda meelest olin hea õpilane ning õppetöös ja koolielus küllaltki aktiivne. KGsse tulin Orissaare gümnaasiumist ja kohe alguses sai selgeks, et KGs on headele hinnetele õppimine mitte lihtsalt kasulik, vaid ka väga populaarne. Kõige paremaid tulemusi saavutasin eesti keeles, kirjanduses ja ajaloos – nende ainete puhul osalesin ka aineolümpiaadidel. Vahvaid juhtumeid pean kõigepealt ise meenutama hakkama, aga esimesena tuleb meelde, et õpetajate päeval sain olla õppealajuhataja Anu Saabase asendajaks ja ametiülesannetes ka Saaremaa Ühisgümnaasiumi sellepäevast juhtkonda külastada.

Kas ja kui palju on KG mõjutanud sinu praeguseid valikuid? Kelle või mille oled siit koolist kaasa võtnud?
Olen päris veendunud, et ühel või teisel moel on KG mõjutanud kõiki minu valikuid. Kooli juhtsõnade – vabadus, ilu ja tõde – järgimine on andnud õiges annuses enesekindlust ja ambitsioone. KG pakkus oma minapildi avastamiseks ja äratundmiseks piisavalt innustust ja inspiratsiooni. Erialalt olen eesti filoloog ja ametialaselt taustalt kommunikatsioonispetsialist ning tõsisem sissejuhatus nende oskuste juurde algas just KGs. Eesti keele vabariiklikul olümpiaadil jäin Tartu Ülikoolis silma oma tulevastele õppejõududele ning sama aasta sügisel alustasingi õpinguid eesti ja soome-ugri keeleteaduse erialal. Tutvus meedia ja kommunikatsiooniga sai sobitatud vastavates ainetundides ning kooli lõpetades sain EBSi ühekordse meediastipendiumi. Koolist olen kaasa võtnud mitmed väga head sõbrad ja julguse uutest väljakutsetest kinni haarata.

Sinu pinginaaber teab rääkida, et teil oli gümnaasiumiajal kombeks tähtsamaid päevi pitsadega tähistada. Kuidas nüüd suhe pitsadega on? Aga gümnaasiumiaegsete sõpradega?
Kooliajal oli meil oma väike kuuene punt ja, kui kellelgi meist oli sünnipäev, käisime ühiselt pitsat söömas. Kahjuks ei ole me peale ülikooliaega enam kuuekesi kokku saanud, küll aga väiksemas seltskonnas. Erinevalt kooliajast on mul nüüd piisavalt oskusi, et pitsad ise küpsetada.

Mis on kolm kõige tähtsamat asja, mis on su elus pärast KG lõpetamist juhtunud?
Kolm kõige tähtsamat suurt muutust on kõigiti elulised: Saaremaale tagasitulek ja siin oma kodu rajamine, kolme poja sünd ja nendega kooskasvamine ning tööleasumine avalikus sektoris.

Saan aru, et Emajõelinn on sul ikka südames – miks otsustasid Saaremaale tagasi tulla? Kas oled mõnikord tundnud, et siin saarel on vähe ruumi oma unistuste ja ideede elluviimiseks?
Tartu on mulle endiselt armas ja seal viibides käin võimalusel alati läbi ka koduselt Emajõe tänavalt. See jõeäärne tänav koos minu esimese päris oma koduga on jäänud sümboliseerima iseseisva elu algust ja sellest ajast on väga palju häid mälestusi. Otsus Saaremaale tagasi tulla sündis Tartu Ülikooli peahoone ees. Sellel hetkel ma seda nii selgelt ei tajunud, ometi oli see väga konkreetne teelahe – kas jätkata elu Tartus või naasta Saaremaale. Päris oma kodu ootas ka Saaremaal ja selles majas olen nüüdseks elanud juba 15 aastat. Saan täiesti ausalt öelda, et ma ei ole Saaremaale tagasituleku otsust mitte kordagi kahetsenud. Saaremaa on piisavalt suur ja parajalt väike ning just see võimaldab oma ideid hästi ellu viia, sest siinsest kogukonnast on kerge leida kaasamõtlejaid ja uusi kontakte. Ehkki saarelisus sunnib käike planeerima, on siiski võimalik ärgata hommikul Saaremaal, käia tööasjus mandril ja olla õhtuks tagasi kodus. Sageli olen tööpäeva lõpus sõitnud näiteks Pärnusse kontserdile ja peale seda hilisõhtul tagasi Saaremaale. Teisisõnu, ruumi unistusteks ja ideedeks – olgu siis professionaalset või kultuurilist – saab ise üpris vabalt juurde ammutada, kui sellest puudu jääb.

Räägi pisut oma tööst Saaremaa vallavalitsuses. Kas sina kui filoloog õpetajaks ei ole mõelnud minna? Milline on sinu arvates hea õpetaja?
Enne Saaremaa vallavalitsust töötasin Kuressaare linnavalitsuses pressiesindajana ja 2018. aasta alguses sai minust Saaremaa valla meedia peaspetsialist. Mõlema töö puhul oli minu peamiseks ülesandeks ajakirjanike küsimustele vastamine, pressiteadete ja muude tekstide koostamine ning kaks korda kuus ilmuva ajalehe toimetamine. 2018. aasta detsembris kinnitas vallavolikogu mind abivallavanema ametisse. Abivallavanemaid on Saaremaa vallas kokku viis ja minu vastutusvaldkondadeks on kommunikatsioon, arendus, terviseedendus, külaelu, välissuhted, turism ja turundus.

Tööpostil – Saaremaa valla juulikuised ideekorjed

Filoloogi taustast on minu töös alati kasu olnud, sest korrektne keelekasutus on asutusele heaks visiitkaardiks. Küll aga ei mõelnud ma õpingute käigus õpetajaks saamisest, pigem keeletoimetaja tööst. Viimasel kahel aastal olen kogemusi hankinud külalisõpetajana ja viinud tunde läbi programmi Tagasi Kooli raames – eelmise aasta lõpus ka KGs. Arvan, et hea õpetaja huvitub enda ainest sedavõrd, et suudab end kuulama panna. Kindlasti on kasuks näited elust enesest ja paras annus huumorit. Mulle meenub Marit Tarkini naerusuine soovitus ühele minu klassivennale, kes tunnis igavles: „Aga proovi mõelda nii, et oi, kui huvitav see kõik tegelikult on!“ Suhtumine loeb väga palju – nii õpetatavasse ainesse kui ka õpilastesse. Hästi on meeles ka see tunne, kuidas Maidu Varik suhtles meiega kui täiskasvanud inimestega ja see oli ülimalt sümpaatne.

Kuidas leiad tasakaalu töö- ja pereelu vahel? Võtad ometi aeg-ajalt tööd koju kaasa, aga seal ootavad sind kolm poega ja abikaasa. Millist nõu annad – kas tänapäeva kooliõpilased saaks juba midagi õppida, mõnd oskust arendada, et tasakaalu leidmine sama lihtne/lihtsam oleks?
Tasakaalu leidmine ei õnnestu mul alati kõige paremini. Kurb on see, et kodu ja pere arvelt on töö jaoks aega võtta nii lihtne, kuid vastupidi mitte kunagi. Tööelust pereellu lülitumisel on meeldivaks ajaviiteks tervisesport, lugemine ja muusika. Mulle meeldib metsas jalutada ja jalgrattaga sõita. Viimase nelja aasta sisse mahuvad paljud jalgrattamatkad, kaugemad neist Gotlandil, Soomes ja Lätis. Oskus, mida soovin endas veelgi arendada ja mille soovitan õpilastelgi varakult selgeks saada, on ajaplaneerimine. Kõigis tegemistes on kasuks hea suhtlemisoskus ning kui sellele lisada viisakus ja lahkus, on kõik eeldused tasakaaluks loodud – nii tööl kui ka kodus.

Kristiinale meeldib looduses

Milline raamat, milline laul ja milline film sinuga elus kaasas käivad ning miks?
Ühte nii-öelda elukestvat raamatut ei oska ma esimese hooga esile tuua. Viimasel ajal loetust on enim puudutanud „Kus laulavad langustid“. Selles raamatus on sügavust ja üksildust, hakkamasaamist ja oma õige tee äratundmist. Keelelt ja sisult rikas teos. Film, mille mõju ei ole lahtunud, on minuga liitunud alles hiljuti ja selleks on „Tõde ja õigus“. Selles on lihtne, aga minu meelest väga tugev kujund: alguses on kõik alles ees ja ülevalt mäe pealt paistab siht hästi kätte, aga kui tee on viinud mäest alla ja tundub, nagu oleksid eksinud, siis mine algusesse tagasi. Laule, mis minuga kaasa liiguvad, on mitmeid ja ühte kindlat ei suudagi esile tuua.

Aastal 2007 tulime abikaasaga sulle Kalli külla külla, et võtta endale üks kass, ära sõitsime kahe kassiga. Olid siis suur loomasõber ja nakatasid meidki. Kuidas praegu on – kas kõigi oma tegemiste kõrval lemmiklooma(de)le üldse jagub aega ja energiat?
Kassid-koerad on meil kodus alati esindatud olnud. Sel kevadel läks meie kass kodust ära ega jõudnudki koju tagasi. Suve hakul nägin kuulutust, et uut kodu otsivad Leedri külas elavad kassipojad, kuid sinna uut kassi võtma minnes tulime koju kahe kassiga. Ehk siis juhtub ka mul endal samamoodi … Seega on meil nüüd kaks koera ja kaks kassi. Kassid on suvega päris suureks sirgunud ja suudavad aeg-ajalt ka korralikku pahandust teha. Enamjaolt on nad kõik siiski väga toredad kaaslased, kes mitte ei võta energiat, vaid annavad seda just juurde.